Selgusid metsloomaohtlikud teelõigud

Eesti teedel vigastatud ja hukkunud loomadest teatatakse keskkonnainfo telefoninumbril 1313. Aastas tuleb keskmiselt 3000 teadet.

Viie aastaga (2014–2018) registreeriti 18 401 teadet, millest õnnestus geokodeerida ehk anda sündmuse täpne toimumiskoht koordinaatsüsteemis ligemale 60 protsenti ja kanda need andmebaasi. Põhiosa registrisse kantud õnnetustest (umbes 95 protsenti) juhtus suurulukitega, neist valdav osa metskitsedega (8816 teadet ehk ligikaudu 80 protsenti). Põtradega õnnetusi sai kirja 856 ehk kaheksa protsenti ja metssigadega seotuid 767 ehk seitse protsenti. Suurkiskjatega juhtub maanteedel õnnetusi mitu korda vähem: hundi, karu ja ilvesega seotud juhtumeid lubas teate täpsusaste kanda andmebaasi kokku 18.

Pärnumaal on enim juhtunud metsloomade ja sõiduki kokkupõrkeid Pärnu–Lihula maantee lõigul linnapiirist Audruni, kus kümne aastaga on hukkunud 54 ulukit, kellest 44 olid metskitsed. Samuti on metsloomaohtlikud lõigud Tallinna–Pärnu maanteel Räägu kandis ja Pärnu–Rakvere maanteel Tammiste ja Sindi silla vahel.

Eesti riigimaanteedel tuvastati loomaõnnetuste koondumiskohti 1443 kohas 322,2 kilomeetril.

Ulukiõnnetuste koondumiskohtade ehk klastrite väljaselgitamise aluseks võeti kümne aasta (2009–2018) andmed.

Looduslike ohutegurite analüüsi eesmärk oli uurida riigiteedel registreeritud ulukiõnnetuste seoseid maastikutunnustega, et välja selgitada looduslik ulukiõnnetuste risk paiguti. Analüüs tehti kahes etapis ja see hõlmas kolme kõige sagedamini õnnetusse sattunud suurulukit: metskitse, põtra ja metssiga. Kõigepealt võrreldi liikide kaupa õnnetuskohtade maastikku paikadega, kus looma ja sõiduki kokkupõrkeid pole registreeritud. Teise etapina kombineeriti eri liikide õnnetusriskid kogu Eesti riigiteede võrgustikus.