Karl-Eduard Salumäe: kes ja kus karjub? (5)

Karl-Eduard Salumäe
, arvamustoimetaja
Copy
23. jaanuari karikatuur
23. jaanuari karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Ma pole kohanud inimest, kellel on mure riigiga, kes karjuvat talle kõrva, et ta kinnitaks autoga sõitma minnes turvavöö ega sõidaks lubatud kiiremini. Ega ka inimest, kes peab kohatuks ja alandavaks, et eestlastele tuletatakse enne igat jaanipäeva meelde, kui ohtlik on purjuspäi ujuma minek.

Ma pole näinud, et keegi oleks pidanud vajalikuks välja arvutada, kui mitu suitsuandurit saanuks riik osta ja probleemsetele leibkondadele tasuta laiali jagada summa eest, mis kulus sellesama anduri vajalikkust ja kohustuslikkust rõhutavale kampaaniale. Või kuulnud väidet, et kui koduvägivallast liiga palju rääkida, siis võib mõni tubli pereisa selle peale vihastada ning oma naist või last lüüa. (Ja parem ongi, et ei ole kuulnud.)

Eelneva pärast jääb kära sotsiaalministeeriumi kampaania «Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed» ümber mulle arusaamatuks. Parandage mind, kui eksin, aga minu arusaamist mööda ongi kriitikute kaks põhiväidet, et avaliku raha eest korrutatakse endastmõistetavat sõnumit ning et see võib anda risti vastupidise tulemuse.

Ma olen iseenesest põhimõtteliselt nõus ajaloolase Lauri Vahtre rahvusringhäälingus sõnastatud mõttega, et kui mingit sõnumit üle mõistuse jõuliselt edasi anda, siis muutub see algul tüütuks ja seejärel vastumeelseks. Mõelgem siinkohal kas või oktoobris algavatele meeldetuletustele, et jõulud lähenevad.

Ministeeriumi hoogtöö pälvinuks palju vähem tähelepanu, kui seda poleks tembeldatud ühiskonda kahjustavaks ja arutuks rahva raha raiskamiseks.

«Igaühe elu muutub, kui talle kõrva karjuda,» kirjutas Vahtre. Jah, muutub tõesti. Ainult et... Kes ja kus praegusel juhul karjub?

Ministeeriumi hoogtöö pälvinuks palju vähem tähelepanu, kui seda poleks tembeldatud ühiskonda kahjustavaks ja arutuks rahva raha raiskamiseks. Ning see pole mitte arvamus, vaid tõsiasi.

Lokulöömine kuni sinnamaani välja, et siduda sotsiaalministeeriumi ettevõtmine koalitsiooni võimaliku lagunemise või valitsuskabineti koosseisu muutmise vajadusega, on mõne poliitilise jõu tegevuse tulemus. Kirutud kampaaniat – ja ühtlasi selle sõnumit – võimendati selleks, et noppida populistlikul moel poliitiline punkt. Kusjuures kõrvalt vaadates võib kommenteerida, et see käis väga lihtsalt ja andis hea tulemuse. Jälle.

Kommentaarid (5)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles