Unistuste reisi teinud Kertu Jukkum avaldab elu suurima eesmärgi

Kust tuli soov Ladina-Ameerikat avastama minna?

Minu reisikirg on mõõtmatu. Ladina-Ameerika valik tuli reisikaaslaselt. See oli tema kauaaegne unistus, mille alge pärineb lapsepõlves loetud raamatust «Kapten Granti lapsed».

Mida reisilt enim ootasid ja mis osutus kõige meeldejäävamaks?

Olen ootustest loobunud. Need loovad pinnase pettumuseks. Pigem püüan olla kohal igas hetkes. Parandamatu optimistina näen peaaegu alati pigem positiivset ja kui see vahel võimalikuks ei osutu, siis on oluline osata hinnata taas hetke, mil päike välja tuleb. Üllatav oli, et mul nelja kuu jooksul koduigatsust ei tekkinud. Olen loomult rändur.

Emotsioon, mida tundsin aasta esimesel hommikul Lõuna-Ameerika kõrgeima mäe Aconcagua tipus, ei unune mul kunagi. Sügaval džunglis elava huaorani hõimu külastamine oli omakorda põnev ajarännak, mis tuletas meelde, kui palju meile on antud.

Kuidas algas sinu 2019. aasta?

Aasta algas Aconcagua tipus seistes. Ilutulestikku ei olnud ja uusaasta tunnet ka mitte, ometi oli see mu senise elu kõige meeldejäävam aastavahetus. Kaaslase põues kaasa tassitud šampus maitses paremini kui eales varem. Ligi kolm nädalat kestnud matk raskete ilmaolude kiuste oli end ära tasunud.

Kuidas sinna sattusid?

Viimati Gruusia mägedest Kazbeki tipust naasnuna tekkis mõte paluda toonasel matkajuhil Alar Sikul juhtida meid järgmisesse tippu – Aconcaguale. Siku sõnul olime selle 6962-meetrise mäe jaoks liiga nõrgad. Tema sõnad tekitasid trotsi ja sundisid edasipüüdlikkusele. Lõuna-Ameerika rännakut planeerides tundus sealse piirkonna kõrgeima mäetipu tegemine loogiline osa suurest reisiplaanist.

Mis võlu on sinu jaoks mägedel?

Raskusi trotsides on tähed säravamad. Sealsetest vaadetest ja päikesetõusudest rääkimata. Loodusjõud õpetavad aga alandlikkust. Ja tänulikkust. Kui oled olnud nädalaid pesemata, kannatades põrgukülma, on mugavasse hotelli jõudmine ja valgete linade vahel magamine parim tunne maailmas.

Millistes tippudes oled käinud, millised on plaanis?

Kilimanjaro Aafrikas, Kazbek Gruusias ja Aconcagua Argentiinas on tehtud. Mõte Everestil ronimisest tundub vägev. Aga vahel on ka püüdmata sinilinnud ilusad …

Mis peab sinu reisil alati kaasas olema?

Dokument ja raha. Kõige muu saab osta. Mida osta ei saa, seda polegi vaja. Eriti soojas kliimas ei vaja me peale T-särgi, pükste ja hambaharja midagi.

Kas on midagi, mida tahad igal reisil ära teha?

Kohtuda kohalikega nende igapäevaelu keskmes. Turistidele ehitatud fassaad ei ole minu jaoks. Ja muidugi ei saa ma üle ega ümber loomadega seotust. Ma ei pea silmas loomaaedu, neist käin suure kaarega mööda. Aga kui õnnestub loomi kohata nende loomulikus keskkonnas, olen õnnega koos. Roosad delfiinid Napo jões, maailma suurimad varaanid Comodo saarel ja lõvid Tansaania looduses on pakkunud unustamatu elamuse. Veider, kuid mul ei ole kunagi olnud reiside ega muu eel suuri ootusi. Püüan kõige eest, mille osaks saan, tänulik olla. Ja alandlik püüan samuti olla, kuigi ma selles alati meisterlikkust näidata ei oska.

Kuidas sündis Ladina-Ameerika seiklustest reisiraamat?

Mul ei olnud raamatu kirjutamist plaanis. Kujunes kuidagi välja, et saatsin sõpradele ja lähedastele reisikirju. Kui viimaks kaheteistkümnes inimene kirjutas, et peaksin raamatu välja andma, mõtlesin, et see on vist märk.

Kuidas kirjutamine kulges? Kas tekkis huvi veelgi raamatuid kirjutada?

Kirjutamisel on teraapiline mõju. See aitab kogetut taaselustada ja tänu raamatule jäävad need hetked alatiseks minuga. Järgmisena on mul tegemisel lausa kaks raamatut. Esimene on kaotajast võitjaks kujunemise lugu ja teise, mille kirjutamine on veel käsil, jätan hetkel saladuseks.

Mida ootad 2020. aastalt?

Iga uus on parem, sisendan endale naiivselt, aga usul on suur jõud. Tahaks ära teha Ironmani, taas astuda ülikooli ja välja anda järgmise raamatu. Reisida nii palju kui võimalik, seda muidugi ka. Pean silmas mitte ainult välisilma, aga ka põnevaid paiku kodumaal. Narva linna ekskursioon ühes Kreenholmi külastusega on mõnda aega meelel mõlkunud ning Ruhnu saare külastus samuti.

Mul on elus ainult üks eesmärk: olla õnnelik. Vahet ei ole, mis päev on või millist aega näitab kell. Iga päev ei suuda ma küll eesmärki täita, aga enamiku ajast olen maailma kõige õnnelikum inimene. Lisaks egoistlikule mõttele isiklikust õnnest püüan ka paremaks inimeseks saada.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».