Priit Pullerits: Ranna ja Tootsi lugu on muutunud tartlaste argielus justkui tüütuks purjakile jäänud külaliseks (1)

Vähe sellest, üksiti lausa piinlik: too elukaaslane on kõigi nende sadade ja tuhandete jaoks üks ja seesama. Olgu igaks juhuks täpsustatud: jutt käib naisest.

Jutt käib abilinnapea Monica Rannast, kes sattus oktoobri teisest poolest Tartu poliitilise keerise epitsentrisse ega ole sealt lahkunud tänini. Pigem on ta saanud tõhusat täiendust: viimastel nädalatel on tema kõrval hakanud üha rohkem särama Keskerakonna Tartu piirkonna juhiks saanud Jaan Toots.

Nemad kaks ongi need nähtamatud elukaaslased sadade ja sadade tartlaste peredes. Astuvad iga päev linnakodanike ellu leheveegudelt, arvuti- ja teleriekraanilt, võtavad märkamatult koha sisse õhtusöögilauas või muudel vestlusaegadel; istuvad vaikselt, ei poeta sõnagi, ent ometi oskavad tagasihoidlikumal juhul külvata segadust, halvemal juhul aga isegi tüli majja tuua. Olenevalt sellest, kuidas keegi pere liikmeist neisse suhtub.

Kusjuures enamik – selle peale võib kihla vedada – ei saa siiamaani selgelt ja täpselt aru, mille tõttu ja kuidas nood kaks, Rand ja Toots, end teiste ellu nihverdasid.

Ranna ja Tootsi lugu on muutunud tartlaste argielus justkui tüütuks purjakile jäänud külaliseks.

See on tegelikult kurb, et lihtsad tavalised inimesed kontvõõraid niimoodi sinisilmselt oma ellu lubavad. Ja kurvem veel, kui nad võõraste lõputust vägikaikaveost ka oma elus teema teevad.

Pelgalt inimlikust uudishimust, meelelahutuse nimel, võib ju kaasa elada, kumb kahest oma hambad esimesena murrab. Aga ei ole see enam meelelahutus. Pika vindumisega lugu on muutunud tartlaste argielus justkui tüütuks purjakile jäänud külaliseks, kes kuidagi püsti tõusta ja lahkuda ei taha. Või ennast ammendanud elukaaslaseks, kes õigel ajal välja kolida ei mõista.

Ja muidugi vaene, hirmus vaene peab olema päris enda elu nendel lihtsatel tavalistel inimestel, kes kahe võhivõõra otsatut nägelust ikka veel jälgivad, sellele kaasa elavad ja selle üle omakeskis arutavad. Mõelgu pigem, mis see teisse puutub! Küsige endalt – ja vastake! –, kui palju teisi abilinnapeasid te oskate nimetada ja nägu pidi ära tunnete. Või kui see tundub äkki liiga lihtne küsimus, siis öelge, kes olid eelmise linnavalitsuse juhtoinad. Kui ei meenu, siis järelikult pole sest teile tähtsust. Ja kui järele mõtlete, siis tegelikult polegi.

Loomulikult, kui räägime kodanikuühiskonnast, oleks ilus ümbritseva maailma vastu huvi tunda ja ilmutada. Aga maailm, isegi siin väikses Tartu linnas, on nii suur, nii mitmepalgeline, et kui teiste sõnasõdadele kaasa hakata elama – või veelgi hullem, need sõdijad oma ellu lasta –, jääb iseenda maailmas palju rikkusi sootuks avastamata.