Jalutu mees on bürokraatia tõttu sunnitud pudelisse urineerima (2)

“Nii ei saa elada. Kahju on vaadata, see on talle raske. Ta on tore, korralik mees. Ei ole joodik,” iseloomustas meest vastastoas elav naabrinaine, kes enda sõnutsi on samuti mitu korda sotsiaaltöötajate tähelepanu ebainimlikule olukorrale juhtinud ja lahendust palunud.

Kutselise autojuhina leiba teeninud Greinise elu hakkas allamäge minema, kui ta kaotas jala. Vanast traumast tekkis gangreen. Seejärel jäi ta ilma tööst, võlad hakkasid kuhjuma. Elu varises kokku.

Kõrvalise abi vajadus tuli ­seda kiiremini, et täie tervise juures ­olles ei olnud Greinis mõelnud tuleviku peale. Oma elamist tal Pärnus ei ole. Enamiku ajast ­viibis ta töö tõttu pikamaasõitudel, siin olles peatus vanemate juures. Kui aga isa suri, müüs ema korteri maha ja kolis Lätti.

Laia tänava munitsipaalkorteris on Greinis elanud 2018. aasta sügisest, tegemist on kolmetoa­lise korteriga, kus elab kolm inimest. Kolme toa peale on üks WC ja vannituba.

Linna eraldatud korter on muidu Greinise sõnutsi igati hea ja viisakas, kõik eluks vajalik on olemas. Kui mees korteri sai, oli tal üks jalg olemas ja ta liikus ­palju ringi karkudel. Tualetis ja vannitoas käimisega tuli toime.

Möödunud aasta alguses tabas teda aga uus saatuse löök. Trombi tõttu jäi ta ilma teisestki jalast ja liigub nüüd üksnes ratastooli abil. Vannituppa ja tualetti sellega ei mahu. “Olen proovinud, et äkki saan ilma ratastoolita, roomates vannituppa, aga nii palju pole jõudu,” ütles Greinis.

Olukorra lahendaks ukseavade pisut laiemaks tegemine. Greinis on jaganud muret linnavalitsuse sotsiaaltöötajalegi, kes tema jutu järgi andnud lubadusi, kuid muutusi pole.

Häda tuleb aga kuskile teha. Nii ongi mehel elamises pudeli ja pange majandus. Väiksem häda läheb pudelisse ja suurem kile­kotiga vooderdatud ämbrisse, et hiljem jaksaks omal jõul välja viia ja kasida. Pesemisega on keerulisem. Vahel on ta käinud varjupaigas küürimas, kuid see on suur ettevõtmine, eriti talvisel ajal.

Linnavalitsuse meedianõunik Teet Roosaar selgitas, et probleem tuli sotsiaaltöötajatega jutuks alles juunis. “Algul ei soovinud ta kõigist oma muredest sotsiaaltöötajatele rääkida,” märkis Roosaar. Pärast seda sai täidetud taotlus riiklikust kodukohanduse programmist WC ja vannitoa ümberehitamiseks toetuse saamiseks. “Isikule on pakutud sotsiaalteenuseid, mis sisaldasid näiteks kodu koristamist ja invatransporti sauna, kuid ta ei soovinud neid.”

Praeguseks on taotlus Roosaare ütlust mööda rahuldatud ja otsitakse ehitusfirmat. Kui kaua selle leidmine aega võiks võtta, ei osanud ta öelda. “Otsime ehitusfirmat, mis ettevõttele suhteliselt väikesemahulist tööd oleks valmis kiiresti tegema,” vastas ta. “Mõistame, et isik soovib kiiret ­lahendust, kuid paraku on kodukohanduse programmist raha eraldamise protsess ja ehitaja leidmine võtnud aega.”