Tellijale
Võlu on pisiasjades
17. jaanuar 2020, 19:00
/nginx/o/2020/01/17/12878257t1hd3e1.jpg)
Ühe oma elu parima ostu tegin ma kaheksakümnendate aastate teisel poolel ühest Tallinna vanalinna raamatukauplustest. Seal müüdi neid valgete lehtedega raamatuid. Alul ostsin neid kolm, kuid veidi hiljem varusin igaks juhuks veel kaks juurde,“ kirjutab Gordy Jõelaid oma mälestuste lõpupeatükis (lk 558). Nendessesamadesse raamatu moodi kaustikutesse ongi kogu materjal, mis nüüd ilmub pealkirja all „Õnne peab ka olema“, kirja pandud.
Viie albumi maht dikteerib ka mälestuste kirjutamise viisi ja ulatuse. Kõik tuleb algusest peale kirjutada puhtalt, parandused ja juurdekirjutused ei tule kõne alla. Kui midagi läheb topelt, lisatakse ainult: „Vabandan loo kordamise pärast“ (nt lk 249). Ning kui viis tühja raamatut täis saab, on selge, et sellega on ka mälestuste kirjutamisel lõpp. Enne tuleb viimased tähtsad sündmused – vanemate ja heade sõprade surm – üksikutele järelejäänud lehekülgedele ära mahutada.
Trükitult annavad nad kokku tüseda köite. Ja nagu tagakaanelt loeme, pole autori kirjaviisi parandatud: nii kuidas vanahärra Jõelaid oma lood kirja pani, nii need meie ees ka on. Tegelikult pole see otsus vale olnud: ehkki autor paaris kohas kurdab, et ta pole tegelikult õige kirjamees, on tema jutt üllatavalt ladus ja selge. Üksikuid lause-, loogika- ja muid vigu tuleb siiski ette.