Patuse laisklemise kiituseks (4)

Ühe parima idee sellisteks jõudehetkedeks sain prantsuse arhitektilt Jean Nouvelilt, kes ühes intervjuus ütles, et kui oled oma aja peremees ja teed sellist tööd, kus saad ise otsustada, millal täpselt pingutad, on sulle täiesti lubatud ka hommikul pärast hommikusööki tagasi voodisse pugemine, et siis poolunes oma asjade üle mõelda. Temal igatahes tekkivat niiviisi uued ideed. Laiseldes. Olen ta meetodit nüüd korduvalt proovinud – see toimib. Jõudeajal võib tulla pähe mõni mõte, mida seal varem ei olnud, ja mis tegelikult ongi lahendus, mida olen otsinud.

Sama tunnistab meie loodusemees Fred Jüssi just kinodesse jõudnud Jaan Tootseni filmis «Olemise ilu». «Meil räägitakse nii palju töörabamisest ja edukusest ja sinu äri heaks, kõik sinu heaks ikka… et sul ei jääks üldse... või tegelikult tulebki nii välja, et sul ei jää enda jaoks üldse aega. Sul peab olema enda jaoks aega!» ütleb Jüssi. «Küll on õpetatud meid töötama, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema. See tähendab – puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.»

Mõtlesin filmi vaadates ühele vestlusele Saksamaal, kus vaatasin näitust nende ajaloost, ja seal rõhutati muu hulgas, et töö vabastab. See oli muidugi natside vale, mida nad oma koondus-, tegelikult surmalaagrite väravatele kirjutasid. Samas uskus üks sakslaste suuri filosoofe Friedrich Nietzsche, et igavlemine, jõudeolek toidab loovust.

Sel Saksa näitusel rääkisime kaaslastega, et Eestis peaks ennastunustava töörabamise positiivsete mõjude rõhutamisest hoiduma, sest meile, kes me armastame ju niigi tõsiselt tööd teha, võiks selline asi tähendada otsese kursi võtmist lausa enese surnuks töötamisele. Samas oodates, et ükskord läheb paremaks ja tuleb õnn, armastus ja puhkeaeg. Suurfilm «Tõde ja õigus» meenutas kõigile taas väga selgelt, et see on enesepettus.

Sel nädalal New Yorki lennates nägin, et Finnair on laisklemise kuu teemaks võtnud. Pardaajakirjas on lausa kaks kirjutist jõude olemise olulisusest. Üks neist intervjuu Stanfordi ülikoolis teaduslikult jõude olemist uuriva Emma Seppäläga, kes ütleb, et üks suuremaid meie aja müüte on see, et stress on tegelikult vajalik, et asju ära teha. «Stress on selleks, et päästa oma elu, mitte aga et see oleks pidev meeleseisund. Tegelikult nõrgendab stress meie immuunsüsteemi, tähelepanuvõimet, mälu – kõike.»

Minu meelest tuleb ka Eestis võtta kurss sellele, et me laiskleksime rohkem – siis tulevad head mõtted, kuidas oma asju ja ka oma riiki edasi arendada. Siin tuleb muidugi vahet teha laisklemisel ja laiskusel. Ma ei pea jõudeoleku all silmas üldse mitte millegi tegemist, lastes elul omasoodu kulgeda. Minu laisklemine on rohkem teraapilist laadi, see on mõeldud neile, kes tahavad elus veel huvitavamaid asju korda saata ning otsivad selleks inspiratsiooni ja mõtteid.

Muide, ei saa olla õiget laisklemist, kui telefonisõltlasena ikka mobiili näpitakse. Sel viisil aju pidevalt stimuleerides ei saa tekkida mingit loovust!

Kuid laisklemine on tegelikult vale sõna, mida selles kontekstis kasutada. Fred Jüssi räägib filmis mölutamisest, mis ka on kuidagi negatiivne ja mitte inspireeriv. Olesklemine? Jõude olemine? Meil eesti keeles puudub see hea «laisklemise» sõna, jõudsime Jaan Tootseniga Kuku saates «Siin» sel teemal vesteldes järeldusele. Taanlastel ja norralastel on hygge, hollandlastel niksen... aga meil polegi nagu õiget. Ehk tuleks presidendi uudissõna konkurss korraldada, pakkus Tootsen. Miks ka mitte!