Helmut Sääsk: kes ja kuidas saaks taltsutada roolijoodikuid?

Iga joobes juhi põhjustatud üliraske liiklusõnnetus ehk siis liikluskuritegu paneb inimesed arvamust avaldama – mida teha roolijoodikutega, et meie teedel-tänavatel ei juhtuks selliseid tragöödiaid. Ühed arvajad leiavad, et karistused on liiga leebed, neid tuleks karmistada. Teised jällegi, et  karm karistus ei paranda olukorda, ainult kalestab süüdi olevat inimest ning ta ei võta nagunii õppust.

Karistusseadustik näeb joobes juhile, kes on põhjustanud üliraske liiklusõnnetuse, ette kuni 12-aastase reaalse vangistuse. Karistuse ülemmäär on piisavalt kõrge. Teine asi on kohtupraktika. Kui kohus määrab karistuseks näiteks kaks aastat vangistust, millest tuleb reaalselt ära kanda aasta, ei ole ju küsimus selles, et seadus on kehv, vaid hoopis milleski muus.

Nimed avalikuks!

Oma uurijapraktikast meenutan olukorda 1980-ndate algusest, kui Aste lähedal kaotasid liiklusõnnetuses elu mees ja kaks noort neidu. 

Liiklusõnnetuse põhjustas EÜE rühma Saaremaa Tuulikust ööbimiskohta sõidutanud purjus noormees. Õnnetuse põhjustanud juhile sai esimesest ülekuulamisest selgeks, et tal tuleb väga pikk aeg veeta kinnises kohas. Kuna siis valiti tõkend – vahi alla võtmine – süüdistuse esitamise päeval, läks noormees pärast esimest kohtumist uurijaga kingsepa õpilaseks. Ta leidis, et vangla kingsepa töökojas karistust kanda on etem kui Vasalemma paekivikarjääris. Kogu karistuseks määratud 7 aastat 6 kuud reaalset vanglakaristust kandis see mees ära.

Liikluskuriteo karistuse ranguse koha pealt ei ole probleem seadusandluses, vaid selle rakendamises. Juhtimisõiguse peatamine vähemalt kolmeks aastaks oleks asjakohane, aga sõltuvalt kuriteo raskusest tuleks seda teha kuni viieks aastaks.

Et aga ennetada liikluskuritegusid, on tähtis, et arvestataks kolme asjaolu.

1. Pärast esimest korda, kui joobnud inimene on tabatud sõiduki juhtimiselt, tuleks ta juhtimisõigus peatada pooleks aastaks kuni aastaks. Juhtimisõiguse taastamiseks oleks kohustus teha uuesti teooriaeksam. Näitas ju juhi käitumine, et ta on liiklusseaduses kirjapandu unustanud. Järelikult – õpi kodus ja tule eksamile.

2. Kui joobes juht tabatakse sõiduki roolist juba teist korda, tuleks tema juhtimisõigus peatada aastaks kuni kolmeks kohustusega läbida uuesti autokooli täiskursus. Samuti on tarvis “lahutada” ta teisest rikkumist võimaldavast vahendist – sõidukist. Kui sõiduk kuulub kellelegi teisele ning seda pole ärandatud, vaid kasutada antud, võib samuti kaaluda varianti sõiduk võõrandada või panna omanikule teatud ajaks keeld seda teisele inimesele sõitmiseks anda.

3. Kolmas väga vajalik samm oleks juhtunu avalikustamine. Tähtis on muuta andmekaitseseadust ja lubada kohalikes meediaväljaannetes ja sotsiaalmeedias avaldada nimekiri neist inimestest, kelle politsei on tabanud sõidukit juhtimas joobeseisundis.

Kui kaaskodanikud teavad, et Kakuläku küla elanikul Jaan Jalgrattal on komme purjuspäi autoga sõitma minna, siis teda ka jälgitakse rohkem ja temast antakse teada, kui ta kusagil ringi tiirutama hakkab.

Loengud ei päästa

Oma tööajast mäletan, et paljudel juhtudel oli just see avalikustamise hirm kõige suurem – meie kõigi kirutud nõukogude ajal selliseid nimekirju ju avaldati. Kui palju käidi mu kabinetis  palumas: “Ülem, tee maksimaalne trahv, võta load ära, saangi töökojas soojas töötada, aga ära jumala eest ajalehte pane!”

Praegu on kuidagi kahepalgeline olukord. Avaliku elu tegelasi võib “risti lüüa” kohe ja suure naudinguga, aga kõiki teisi rikkujaid mitte.

Mulle tundub kuidagi loomuvastane viimase aja trend – eriti kommentaariumites – õigustada roolijoodikute käitumist. On silmakirjalik pidevalt korrata: mis siis ikka teha saab, nad on haiged inimesed, neid tuleb ravida, mõista, neile kursusi korraldada, et alkoholi tarvitamine ja sõidukijuhtimine joobeseisundis on paha. Kui inimene ise ei otsi abi ega taha abi saada, siis püüd loengutega olukorda päästa soovitud tulemuseni ei vii. Eks ta istub seal loengul ja mõtleb: “Laula-laula, mina istun oma kohustusliku tagumiktunni ära sind kuulates ja lähme lahku.”

Ka kohustuslik alkoholi liigtarvitamise vastane ravi sõltub eelkõige sellest, kas inimene ise tahab sellest probleemist vabaneda või mitte. Vastu tema tahtmist ei saa. Isegi sunniviisiliselt mitte.

Seega on ikkagi ainus võimalus hoida sõiduk ja purjus inimene lahus. Kindlasti oleks vajalik ka roolijoodikutele karistuse määramise protseduuri muuta. Ehk tasuks kaaluda kunagi eksisteerinud vormi: kogukonnas tunnustatud arst-psühhiaater, politseijuht ja vastutav politseiametnik istuvad ühe laua taha. Sinna kutsutakse aru andma inimene, kes joobes olles sõidukit juhtis. Arst saab anda esialgse hinnangu, millise isiksusega tegu, politseinikud annavad teole juriidilise hinnangu ning teevad roolijoodikule isiklikult selgeks talle määratava karistuse, mitte ei saa ta seda kusagilt anonüümselt ja digitaalselt.

On selge, et lihtsaid lahendusi ei ole. Üks on aga kindel: õigusrikkuja ei tohi olla olukorra peremees ja tegevuse dikteerija, vaid selleks peavad jääma politseinikud ja avalikkus. 

Ohutut liiklemist!