Linn kasvatas kirjanikust linnakirjaniku

Linnakirjaniku kuulutas välja ja komisjoni otsust põhjendas kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher. «Alati võib öelda, et seda valikut oli raske teha, kuid seekord joonistus favoriit selgelt välja. Oluline on see, et stipendium aitaks linnakirjanikul kirjutada ja püsida kõrgvormis, aga ka see, et ta on kirjanduse kõneisik,» selgitas Vaher.

Ta lisas, et üks tegutsemiskava, kus oli lahti kirjutatud, kuidas tuua Unesco kirjanduslinnas Tartus kirjandust rohkem nähtavale, korraldada rahvusvahelist kultuurivahetust ja kasutada võrgustikke, eristus teistest silmanähtavalt.

Kirjandus tänavatele

Just selle taotluse oli kirja pannud Carolina Pihelgas, kes on ühtlasi tuntud ka kui kirjandusajakirja Värske Rõhk peatoimetaja ning viljakas tõlkija ja luuletaja. «Linnakirjanikuks saamine tähendab kindlasti senisest enam avalikku tähelepanu, aga annab samas võimaluse teatud asju kuuldavamaks teha,» ütles Pihelgas.

Ta kinnitas, et soovib sel aastal Tartu tuntust kirjanduslinnana suurendada, tuues rohkem kirjanike loomingut jalutuskäikudele, tänavatele, parkidesse ja kõrvaklappidesse.

Üks Pihelga unistusi on näiteks Tartuga seotud proosatekstide katkendeid ja luuletusi koondav mahukas kogumik. Kuna tiitel on veel värske ja ideed alles küpsemas, ei peatunud ta sel teemal pikemalt. «Eks paljud asjad sõltuvad ka sellest, kuidas linn nendega kaasa tuleb,» lausus ta. Pihelgas rõhutas, et kindlasti ei hakka ta Tartu kirjanduselu propageerima üksi, vaid kaasab selleks asjatundlikke abilisi.

Minu kirjanikuks kasvamine on käinud tihedalt koos Tartuga, ütles uus linnakirjanik Carolina Pihelgas.

Raekojas peetud kõnes mõtiskles tänavune linnakirjanik selle üle, kuidas tõlkida linna kirjandusse ja mida linn kui selline tema jaoks üldse tähendab. Pihelgas tõstis esile, et linn on argine, ruttav ja töine, aga samas ka dekadentlik ja unistav. Linn on väikeste ja suuremate asjade kooslus ning eelkõige see, kuidas me iseend selles ruumis tajume. «Ka puu, mis kasvab vales kohas, on linn, nagu ka klaasi peegeldus ja linnamüüri varemed, Zavoodi ees prügikastil istuv hallpea ja kesksuvine mänguväljak,» kõneles ta. Pihelgas on Tartus elanud viimased 14 aastat. «Minu kirjanikuks kasvamine on käinud tihedalt koos Tartuga,» tunnistas ta.

Vabariigi laps

2019. aastal linnakirjaniku stipendiumi pälvinud ja end romaaniga «Serafima ja Bog­dan» lugejate südamesse kirjutanud Vahur Afanasjev arvas, et tiitlit võiks välja anda isegi harvem, näiteks kahe või kolme aasta tagant. «See tekitaks positiivse rutiini. Seadsin endale suhteliselt realistlikud eesmärgid, aga ega päris kõike valmis jõudnud,» tunnistas ta.

Üks, mis Afanasjevil pooleli jäi, on näiteks Peipsi kunstitee projekt, mis viib tartlased Peipsi äärde ja toob nad kirjanduslikul viisil koju tagasi. Algatus on plaanitud ka Tartu – Euroopa Kultuuripealinn 2024 programmi.

Linnakirjaniku tiitlit on varem kandnud Kristiina Ehin, Mika Keränen ja Vahur Afanasjev. Tartu linna ja Tartu kultuurkapitali koostöös välja antud stipendiumile laekus tänavu kaheksa avaldust.

Linnakirjaniku valis nende seast välja eksperdikomisjon, kuhu kuulusid Eesti kirjanike liidu Tartu osakonna, Eesti kirjandusmuuseumi, Tartu ülikooli kirjanduse ja teatriteaduste osakonna, linnaraamatukogu, Tartu kultuurkapitali ja linnavalitsuse esindajad.

Kokkulepe on, et ülejäänud seitsme kandideerija nimesid ei avaldata. «Oli mitu vanema põlvkonna autorit, oli keskealisi. Pigem võiks öelda, et Carolina oli üks noorimaid,» märkis Berk Vaher. Värske linnakirjaniku, Carolina Pihelga puhul väärib äramärkimist ka tõik, et sünnipäeva tähistab ta samal päeval Eesti Vabariigiga.