Meelis Juhandi: karistus olgu kasvatuslik

Nii turvalist aastat Saare maakonna liikluses nagu 2019, annab meenutada. Mullu ei hukkunud meil liiklusõnnetustes ainsatki inimest. Seda kurvem, et tänavune aasta just niisuguse traagilise õnnetusega algama pidi.

Liikluses on norm see, et arvestame üksteisega. Kahjuks on neid inimesi, kelleni see norm miskipärast jõudnud ei ole. Politseinikud teevad iga päev tööd just selle nimel, et niisuguseid õnnetusi, nagu juhtus laupäeval, ära hoida. Paraku me igale joobes juhile jälile ei saa. Küll aga saame me kõik, igaüks ise, turvalisust hoida.

Võid olla hoopis elupäästja

Kõik joobes juhid tulevad kuskilt kellegi juurest ja lähevad kuhugi. Sekkuda saavad needsamad inimesed, kelle juurest joobes juht ära sõidab.

Võib-olla kardetakse kaevata või arvatakse: teen talle teene, kui temast teada ei anna. Mõelda tuleb aga hoopis nii: joobes juhist teatades võin olla kellegi elupäästja. Õnneks on taolistest rikkumistest ja joobes juhtidest teada andmine siiski kasvanud.

Kui karmid karistused peaksid olema sellistele inimestele, kes liikluses niisuguseid rikkumisi toime panevad? Minu hinnangul on karistused praegu piisavalt karmid.

Karistuse eesmärk on kasvatada

Samas – olgu karistus kui tahes karm, kui tal mõju ei ole, ei muutu midagi. Eesmärk on ju see, et liikluses osalevad inimesed saaksid aru: joobes olles sõidukit juhtida ei ole normaalne. 

Kogu maailm läheb üha rohkem seda teed, et karistused oleks pigem kasvatuslikud, mitte repressiivsed. Et seaduserikkujaga tegeletaks. Loomulikult on see keeruline ja raske – pannakse ju inimese arusaamadele ja väärtushinnangutele alus maast madalast.