Õigus õnnele

Ilmselt on paljud mõistnud, et raha ei kasva puu otsas ega tule seina seest. Lõppenud aastal muutus konkurents raamatuturul nii tihedaks, et kellelgi pole enam õieti ruumi. Kui külaline astus novembris läbi Kristjan Jõekalda ja Teet Margna populaarsest telesaatest, oli tal tihti kaasas raamat, mida tuli müüa. Veensin iseennast, et Stig Rästa ei võta välja raamatut mõnusate pajatustega, vaid räägib jõulukontserdist, aga ikkagi võttis. Lausa kõik saatekülalised võtsid välja raamatu. Košmaar! Kes selle kõik ära ostab? Raamatuturult otsivad lisateenistust lauljad, kolumnistid, konsultandid, saatejuhid, armuelu eksperdid, seksinstruktorid ja kõik muud uute elukutsete esindajad. On tekkinud uus kirjandusliik – prominendi mõnusad elujuhtumid reisil ja voodis.

Toon ühe näite.

«Saabusin peolt koju. Tema magas juba voodis. Tundsin end üksikuna. Avasin akna ja märkasin, et minu kass ripub kuuse otsas. Ta näugus. Sirutasin käe ja kass pääses taas tuppa. Olime mõlemad õnnelikud. Avasin külmkapi, leidsin pasteedi ja Voimixi. Nüüd tuli veel sai rösterisse panna. Tema ikka veel magas. Kas peaksin uue leidma? Mida teha? Peab vist ikkagi looma Tinderi konto või kinno minema. Nuga võiga libises mahedalt üle mõnusalt röstitud sepikuviilu. Kalamaja majade katuste taga paistis tõusva päikse kuma. Tundsin, et elu on siiski elamist väärt. Huvitav, kas Mihkel ja Liina on ikka veel koos?»

Kirjuta raamat, organiseeri pidu või kontsert, leiuta midagi – kõik need nipid kuuluvad populaarsete äriideede hulka, mida saab ellu viia vähese kapitaliga või kapitalivabalt. Ma kirjutasin ka ühe raamatu ja jõudsin samale järeldusele nagu Postimehe majandustoimetus. Eestis tegutsevatel suurettevõtetel on raske jõuda järgmisse kasvufaasi ja pigem tiksutakse juba traditsioonilises koridoris. Maksud ja palgad on tõusnud tasemele, kus keegi ei kiirusta investeerima kodumaale. Keskmine õpetaja, arst, riigiametnik, monopoolse ettevõtte töötaja elab Eestis suhteliselt hästi, ja kui soovid väga hulluks ei lähe, saadakse iseenda ja maailmaga suhteliselt hästi hakkama. Aga see pole muidugi lotovõit.

Kui mulle kukuks sülle 10 miljonit eurot, siis ilmselt miljoni kulutaks elamispinnale, reisimisele, ilusale elule... Võib-olla ostaks isegi koolile klaveri, aga ülejäänu investeeriks. Ma ostaks aktsiaid, mille tootlus jääb nelja ja seitsme protsendi vahele, ja üritaks saavutada tootluseks pool miljonit eurot aastas. See peaks olema tehniliselt võimalik. Kolmveerandi rahast jätaks Skandinaaviasse ja Baltikumi ja ülejäänuga läheks ehk seiklema New Yorgi turule. Investeerimise juures loob kõige vastikuma tunde raha kaotamine oma lollusest. Oma rumalus on asi, milles ei saa teisi süüdistada. Kuid olen mõistnud, et peagi saavad kõik lotovõitjaks, sest riik kannab teise samba raha üle. Need summad on inimese kohta nii väikesed, et mõistliku jaotusega portfelli on keeruline teha, aga üritada võib.

Pakun paar varianti.

Investor pealinna Mati portfell (Tallinn)

1000 Tallinki

100 Tallinna Kaubamaja

100 Tallinna Vesi

500 Tallinna Sadamat

Investor Liivimaa Kati portfell (rahvusvaheline)

1 Alphabet Inc (1350 USD/osak)

4 Apple Inc (271 USD/osak)

6 Microsoft Corporation (153 USD/osak)

1 Amazon (1760 USD/osak)

100 Nokia (3,27 eurot /osak)

Antoni optimistlik portfell

Murutraktor 1000 eurot

Konjakikollektsioon Valgast 900 eurot

Reis soojale maale 1000 eurot

Uued tissid naisele 2100 eurot

Ütleme ausalt, et teise samba 5000 eurot või ka kaks korda suuremat summat investeerides on ilmvõimatu teha mingit efektiivset rahvusvahelist portfelli. Siis on tõesti kõige efektiivsem kulutus vannitoaremont.