Juhtkiri: eakad, keda siiski saab aidata (5)

Umbes nii näikse paljud inimesed sedalaadi elusituatsiooni peale sattudes asjasse suhtuvat. Tahtmatult antakse niimoodi panus sellesse, et säärane olukord valitseks edaspidigi.

Tänases lehes toome avalikkuse ette mitu lugu Kohtla-Järvelt, kus mõnegi elamise kirjeldamiseks jääb sõnadest väheks. Näited on ekstreemsed. Või kas saab kuidagi teisiti nimetada seda, kui eakas inimene viskab väljaheiteid aknast välja?

Nii naabrid kui ka kohalikud politseinikud on võtnud ühendust linnavalitsusega. Viimase selgitused kõlavad jõuetult: sotsiaaltöötaja käib regulaarselt, ent kuna inimene pole nõus hooldekodusse minema, siis ei saagi kuigi palju rohkem teha.

Etteruttavalt olgu öeldud, et Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon pole niisuguse lähenemisega nõus ja ütleb, et kui päevselgelt vaja minevast abist kategooriliselt keeldutakse, siis tuleb otsida muid lahendusi. Püüda inimest ümber veenda, hankida talle vajadusel psühhiaatrilist abi ja nii edasi.

Ent kuigi Kohtla-Järve sotsiaalhoolekanne paistab tugevalt lonkavat, kinnitab sotsiaaltöö assotsiatsioon, et samasuguseid probleeme esineb Eesti eri paigus. Kui võimekamad omavalitsused suudavad abivajajate aitamisega suhteliselt hästi toime tulla, siis kokkuvõttes pitsitab sotsiaalsüsteemi üleüldine rahapuudus tugevasti ning abiandmise tase on märkimisväärselt ebaühtlane.

Seega annavad esitatud äärmuslikud näited tunnistust palju laiemast murest. Seda, kui palju elab Eestimaal abi ja hooldust vajavaid inimesi, kelle viletsatest tingimustest välja aitamine on rutakalt lootusetuks tunnistatud, võime üksnes oletada.

Tahaks loota, et harilikult hakkavad asjad pärast seda, kui omavalitsus abivajajast teada saab, edenema. Igal juhul on väga tähtis, et info ei jääks juba kortermaja püstakusse toppama. Teisisõnu: naabrid küll näevad ja saavad aru, et ühe korteri asukas ei saa iseseisvalt hästi hakkama, aga ei teata sellest kuhugi.

Abivajajate käekäik ja taust on mõistagi erinev. Kellel on lapsed või lapselapsed lubamatult ükskõiksed, kes on laias maailmas päris üksi. Kuid seni, kui levinud on suhtumine, et teiste inimeste kõrval ülimalt ebasanitaarsetest tingimustes elavad memmed-taadid on elu paratamatus, puudub ühiskondlik surve leida lahendusi. Ja nii pääsevadki oma lähisugulase hätta jätnud inimesed niisama või jääb asi omavalitsuse koridorides kuhugi maa ja taeva vahele. Muide, viimase põhjus võib peituda tõigas, et sotsiaaltöötajad on ületöötanud ja alamakstud.

2020. aasta Eestis peaks nii kodaniku, omavalitsuse kui riigi tasandil valitsema suhtumine, et ebainimlikud elamistingimused pole paratamatus.