Koletis on alati meiega

, kunstikriitik
Copy
Mary Reid Kelley & Patrick Kelley
«Dionysose piitsapiug». 2015.
Mary Reid Kelley & Patrick Kelley «Dionysose piitsapiug». 2015. Foto: Kaader videost

Näitust «Sisse, sisse – uks on lahti» pakkus kuraator Triin Tulgiste ETV kultuuriuudistes välja kui kolme kunstniku – Eva Mustoneni, Edith Karlsoni ja Mary Reid Kelley – sissevaadet kodu mõistesse (eeldades muidugi, et tegemist ei olnud ainsa mõistega, mida lühike teleuudise formaat haarata suutis).

Et see uudis oli minu ainus info enne näitusele minekut, siis tuleb tunnistada, et esmapilgul tegi see väide üsna nõutuks. Peale pealkirjas sõnastatud kutse siseneda ja võibolla Mustoneni mõnede installatsioonide oli sellele väitele näituselt justkui keeruline tõestust leida. Kuid näitust üha süvenenumalt vaadeldes hakkas see tõesti üha rohkem kodu või kodususe mõistega seostuma, ainult et tegi seda tagurpidi, negatiivis.

Järjest enam torkas teadvusse see, mida Sigmund Freud tähistas terminiga Unheimliche, mis otsetõlkes võikski tähendada «ebakodust», pelutavat, ebaõdusat, ebamugavalt võõrast äratuntava, koduse sees. Samas võiks Freudi järgi seda «ebakodust» või «ebaõdusat» käsitleda ka õdusa-koduse invariandina: Heimliche sisaldab endas alati n-ö ebaõdusa võimalust, selle potentsiaali, sest lisaks tuttavlikule ja tavalisele viitab see ka pilgu eest varjatule, intiimsele, saladuslikule.

Kuigi näituse pealkiri on väidetavalt laenatud tsitaat eesti kõige «kodusema» ja kauakestvama seriaali «Õnne 13» tegelaselt kingsepp Johanneselt, satub vaataja kunstnike sisenemiskutsele vastates pigem «Twin Peaksi» kui Alma kööki või Mare ja Allani elutuppa, kus elu veereb nagu hernes: normatiivselt ja ilma suuremate ekstsessideta nüüdseks juba aastakümneid. Sisenedes Mustoneni, Karlsoni ja Kelley kunsti ajutisse Unheim’i või «ebakoju» Kumu viiendal korrusel, vaataja nii mugavalt ja lihtsalt juba ei pääse.

Aga kui me näituse «lahkele» kutsele vastame, kuhu me siis täpsemalt satume?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles