Tellijale
Filmiarvustus. Jäiselt soe muinasjutt
No nii, käsi püsti, kõik need emmed ja issid, kellele saatus ühise armastuse viljana pisitütre on toonud! Teie tund on tulnud, sest jäiseid nooli loopiv sõstrasilmne Elsa on tagasi. Sõstrasilmne on siinkohal muidugi väga pehmendatud väljendus, sest Disney kompaniis on välja töötatud valem, mille alusel kõigi naiskarakterite nina suurus on pöördvõrdeline nende soengu kohevusega ning pupillid peavad moodustama vähemalt 60 protsenti näo pinnast. Ei saa salata, et kuigi täiesti ebainimliku anatoomiaga, on nii Elsa kui tema õeraas Anna igati nummid. Nii saalis kilkavate tüdrukutirtsude kui tulutult plaksumaisipakke püsti hoida üritavate vanemate meelest.
Mingitel seletamatutel asjaoludel läks «Lumekuninganna» («Frozen») esimene film siinkirjutajast vihinal mööda. Kuigi minu lapsuke oli just siis õrnas eas, suutsin arvatavasti kalli kaasa tanki panna. Seda, Taara paraku, nii kapitaalselt, et pimedatel õhtutundidel välgub enne öörahu meie toas seniajani tahvelarvuti, millel Elsa juhtnööride järgi jäiseid ruudukesi ritta seatakse ja õhku lennutatakse. No ühesõnaga mingi hirmsalt kilisev ja tilisev mäng, mille järellainetused pahaaimamatuid kõrvalseisjaid öistes painajates saadavad. Ma loodan, et see nühveldusajaviide midagi ei maksnud.