Seeneline naasis jõuluootel metsast sületäie saagiga

Ehkki sügistalv on pakkunud kohati külma ning oleme näinud lundki, on ilm viimasel ajal püsinud soe. Seega tasub seenekorv taas kätte võtta ja sammud metsa seada.

Karksi kandi loodusesõber Rita Bergmann on Sakala lugejaid varemgi seenele innustanud ja teeb seda taas. Põhjust on küllaga, sest tema naasis hiljuti sületäie saagiga.

Bergmann käis metsas 22. detsembril ning seadis eesmärgiks puidu-sametkõrgesed, mida võib heade olude puhul leida sügisest kevadeni. See seen on kohastunud kasvama talvisel ajal: väike ja lühikest aega vältav külm liiga ei tee ning kui õhutemperatuur taas plussi tõuseb, kasvavad viljakehad edasi. 

Puidu-sametkõrges kasvab elavatel ja surnud lehtpuudel, hea koht neid otsida on pajustikud. Süüakse vaid kübaraid, sest jalg on vintske. See-eest on kübar väga maitsev, sobib tarvitada värskelt. Mõni on kirjeldanud lausa magusat maitset.

«Saagiks sain neid umbes 800 grammi ehk korraliku prae jagu küll,» lausus Bergmann. «Lisaks leidsin ka mõne hariliku ja lehter-kukeseene, üllatusena ka sambla seest ühe täiesti kena kuldmampli.» 

Kui tavaliselt on ta puidu-sametkõrgeseid leidnud suurte kogumikena, siis tänavu on ta neid kohanud pigem üksikult. Aga kuni lund veel maas pole, on neid hea korjata, leiab üles ka need seened, mis muidu lume alla peitu jääksid. 

«Nii et tasub veel lähiajal pajuvõpsikusse vaadata küll,» nentis seeneline. «No ja silmailu leidus metsas ka: kollased kõhrikud ja punapoorikud on juba kaugelt nähtavad, igasugu muid puidul kasvavaid ja mulle mitte tuttavaid seeni leiab hulganisti.»

Jõulueelne seenesaak, peaaegu et üks kilo, näib igati hea tulemus, aga Bergmann meenutas, kuidas ta 2015. aastal samal päeval ehk 22. detsembril enda jaoks lausa rekordi korjas. Siis tuli ta koju seitsme liitri seentega.

«Mööduv aasta on seente osas olnud päris eriline olnud – metsades, kus mina tavaliselt käin, oli sel aastal üleüldine seeneikaldus,» lausus ta. «No midagi ikka leidus, aga näiteks riisikaid oli vaid üksikuid, isegi puravikke ja kukeseeni, mida vaid paarikümne kilomeetri kaugusel metsades lausa massiliselt leiti, minul Mulgi valla Veisjärve-poolsetes metsades nappis. Lehter-kukeseenigi leidsin vaid üksikuid, samas kui heal seeneaastal võinuks neid lausa niita.»