Andres Siplase sulest ilmus “Introverdi monoloog. Pärnu”

“Ma ise olen ka muidugi introvert. Introverdi katkematu monoloog saab sündida vaid teatud turvalises keskkonnas või siis ainult tema enda peas. Aga eks see ole selline üldise viisakuse ja taktitunde teema: kas tal lastakse oma jutt ära rääkida?” viskas Siplane õhku küsimuse. 

Teost ajendas kirjutama kaaslinlase Piret Tali raamat “Minu Pärnu”, mis Siplase sõnutsi peegeldab Raekülas kasvanud tüdruku elu. “Rannas kasvanud poisi jutt on täitsa rääkimata,” tunneb ta.

Kodulinna identiteedi üle mõtiskleb Siplane kogu aeg, lootes see vähemalt endale selgeks teha. Võib aga juhtuda, et kirja pandud seigad ei kõneta ühtki lugejat. 

“Seletan õhinal, et minge Koidula parki, nautige Sebulke laternaposte või hingake sisse Kalamehe ja Suur-Jõe ristmikul olevat atmosfääri: võib-olla räägin vaid endale arusaadavast asjast,” mõtiskles autor. Sellest olenemata usub ta, et tuttavat peaks vähemal või suuremal määral leidma kõik, kes siin elanud. 

“Loomulikult ei ole minu suhe suure uputusega sama mis teistel. Ehk kõnetab siis muu, näiteks jutt viinapoodidest, Puškini vaarisast, 1980ndate subkultuuridest, ideoloogilisest võitlusest või punalenduri allakukkumisest,” loodab Siplane, andes endale aru, et peatükk punkar Otškovist ei pruugi lugejateni jõuda. See-eest on lugu tähtis ja südamlik, väärides autori silmis kajastamist. 

Raamatu lood ja tähendused ei pea sugugi Pärnut ilustama või linna identiteeti kindlas suunas arendama. Jutud meenutavad vanu lugusid ja inimesi ning suunavad lugejatki arhiividesse ja kirikumeetrikatesse tuulama. Ka tänavanurgale seisma ja linna vaatlema. 

Siplane tutvustab unustusse vajunud lugusid ja teemasid reede õhtul muuseumiklubis Musse. Ta lahkab tänavu ilmavalgust näinud teosega Pärnu ja pärnaka olemust ning isiklikku ja kogukondlikku ajalugu. Eriliselt leiab kajastust 1980. aastate lõpp ja 1990ndad.