Ants Kask: lootus sureb viimasena (1)

Kui uskumine ei päästa vaesusest (Riina Sikkut, PM 4.12) ja juba iidsetest aegadest ühiskonnas kujunenud solidaarsusnõue vanemate ja laste vahel tuleb ka unustada (Marek Reinaas, PM 6.12), siis vanakestel ei jäägi muud üle kui palvetada, et ehk juhtub ime ja pensionäride elujärje parandamine suudetakse seadustega paika panna. Lootuses, mis rahva arusaama järgi sureb viimasena.

Seda eksperimenteerimist pensionäride peal on tehtud juba aastaid ja võibolla mõningaid katseid tuleb veel ka edaspidi ette. Huvitav ongi, et suurte arutelude ja sõnalahingute käigus on siinjuures püütud vältida väga tähtsat asjaolu: miks on vanaduspensionäridele makstud pensioni tervelt 17 aastat esimesest sambast võetuna ja teise sambasse suunatuna neli protsenti vähem?

Kuigi 2002. aastal jõustunud pensioni teise samba kohustuslikuks muutmise seaduse kehtestamise juures olnud asjaosalised püüavad kinnitada, et selle raha lisas riik, siis on ka siilile selge, et riik ei lisanud sentigi, vaid võttis selle julmalt toonaste vanaduspensionäride taskust ja vähendas nende elatist viiendiku võrra.

Vanade inimeste mälu pole nii lühike, kui võimulolijad arvavad. Nad mäletavad ülimalt hästi aegu, mil paremat kohtlemist väärinud vanakestel tuli pisku pensioni juures vesise suuga imetleda suitsuvorsti ja singilette ning tungelda räime- ja subproduktide sabades. Kuigi elu polnud kiita, siis kartulikoori veel ei söödud, aga ikka usuti ja loodeti paremat. Pealegi kui omaaegne peaminister lubas pensionid nelja aastaga kahekordistada ja viia Eesti lähemal ajal Euroopa viie rikkaima riigi sekka.

Selles usus me elasime ja Riina Sikkutil on tuline õigus, et uskumine ei päästa kedagi vaesusest. Eestis läheb iga aasta manala teele umbes 16 000 kodanikku, kellest kolm neljandikku on vanakesed. Selle 17 aasta jooksul on maise teekonna lõpetanud üle kahesaja tuhande vanakese, kes ka siiralt uskusid tollaste võimulolijate juttu ja lootsid lubatud elujärje paranemist, kuid surid ikka viletsuses.

Kõigil meil, kes me siin riigis elame ja toimetame, peab olema arusaam, et ainult rikas riik saab oma rahvale pakkuda eluks vajalikke hüvesid.

Olemegi nüüd dilemma ees, kuidas edasi minna, sest midagi on senini otsustatud ja ka tehtud valesti. Oma riigi kõige auväärsemate inimeste eluolu pole suudetud märkimisväärselt parandada. Statistika näitab, et üle 80 protsendi pensionäridest on mures vanaduspäevade elu pärast ja peaaegu pooled neist elavad suhtelises vaesuses. Näib, et vana pensionisüsteem ei toimi ja aeg on teha parandusi ja tõhusamaid täiendusi.

Kindlasti on see arutelu neil päevil riigikogus kogumispensioniseaduse eelnõu üle praegustele ja tulevastele pensionäridele märgilise tähtsusega ning 70 protsenti küsitletud asjaosalistest on seda ka toetanud.

Pensionäridel on vabaneva raha toel loota elatise tõusu, pensionieelikutel aga suurenevad otsustusõigused ja valikuvõimalused oma raha üle. Selle kasulikkust ja jätkusuutlikkust näitab aga tulevik.

Samas on aga ka küllaga kurja ja kriitilise sõnaga oponente. Riigikogu opositsiooni erakondadest tuleb aru saada, nad teevad oma tööd ja peavadki kriitilised olema, sest valitsus lammutab ju nende vaimusünnitisena loodud, kuid oma aja ära elanud ja senini tulevaste pensionäride enamikule edutult toimivat süsteemi. Kokkuvõtted ja analüüsid näitavad ju ilmekalt, kes on selles rallis olnud edukad ja kes kaotajad. Sissetulekute ebavõrdsus on riigis karjuvalt suur, millega kaasneb paratamatult nii rahulolu kui nurin. Haljal oksal istuvad kõrgepalgalised on omadega igati mäel ja madalapalgalistel, keda on tublisti üle poole, on nutumaik suus, sest pensionipõlv ei tõota tulla sugugi roosiline.

Taunitav on ka, et sõnakamate oponentide ütlustest võib aru saada, nagu oleks suurem osa inimesi poole aruga ja dementsed, kes ei oska oma raha säästlikult kasutada, ja seega on ise oma viletsa elu põhjustanud.

Selline lobasuuliste rahvaesindajate käitumine on solvav, häbiväärne ja andestamatu või nende endi arusaamisel võib olla hoopis tahtlik oma ego upitamine. Lolli rahvast on ju hea valitseda. Inimeste rumalaks tembeldamise asemel võiks hoopis asjalikke ettepanekuid teha, et uus seadus saaks igati täiuslik.

Selle 17 aasta jooksul on oma maise teekonna lõpetanud üle kahesaja tuhande vanakese, kes ka siiralt uskusid tollaste võimulolijate juttu ja lootsid lubatud elujärje paranemist, kuid surid ikka viletsuses.

Mis aga puudutab pensionifondide haldureid, kelle tegemistest või tegemata jätmistest on praegune fondide vähene tootlikkus tingitud, siis on küsimus rahas ja pealegi suures rahas. Nii kaugele kui mälu ulatub, siis ikka meenub, kui palju on pangad Eestist raha omanike riikidesse välja viinud.

Ka fondihaldurid on suurema kasumi jahil meie pensioni teise samba raha paigutanud välisriikide väärtpaberitesse. See 600 000 eurot 4,6 miljardist, mis tänapäeval toetab Eesti majanduse arengut, on ikkagi köömes. Seega toodab meie inimeste kogutud rahast veidi üle kümne protsendi lisandväärtust kodumaal ja üle 80 nuumab välisriike. Võiks aga olla vastupidi.

Sellise suhtumisega me oma riigi majanduse arengule ja rikkuse loomisele küll kaasa ei aita. Kuigi Eesti on väike ja suhteliselt vaene ning napib ka suurt tulu tootvaid investeerimisvõimalusi, peaks pensionifondide haldurid ikka olema patrioodid ja osalema oma riigi majanduse arendamisel.

Kurb näide meenub just hiljutisest Coopi panga aktsiate märkimisest, milles meie pensionifondid osalesid oletatava vähese kasumi saamise tõttu tagasihoidlikult.

Kindlasti on siinjuures vajakajäämisi ka valitsuse ametkondadel investeerimisvõimaluste loomisel. Kõigil meil, kes me siin riigis elame ja toimetame, peab olema arusaam, et ainult rikas riik saab oma rahvale pakkuda eluks vajalikke hüvesid.