Ain Ostra: koosolekust, mida päriselt polnud (3)
Kõle sügisilm, ka pisut hämaras saalis ulatuvad soojakraadid napilt viieteistkümneni. Esineja on kaabu külma trotsides siiski laua nurgale asetanud. «Õõnespuit, ütlen ma teile, ajusurnud, noh,» müriseb üle saali.
«Uhh, võimas! Viimati rääkis nii siin saalis endine kolhoosiesimees, kui oli Tallinnast partei kongressilt naasnud. Vot, sellist juhti me vajamegi, muidu me nende liberastide ja globalistide vastu ei saa, võtavad meilt viimasegi töö ja vallamaja lubasid ka mingiks keskuseks muuta, kus igasugu koosolekuid korraldada ja meie noorte pea sassi keerata,» pobiseb ukse kõrval seisev kõhukas vanamees. Ilmselgelt on ta seda päeva kaua oodanud.
«Me toome elu maale tagasi, selleks peame tegema õigeid otsuseid ja need valitsuses läbi suruma, sest mitte alati ei kiideta meie plaane kohe heaks. Me paneme ministeeriumites 17 aastat mõttetult istunud ametnikud tööle ja kes hakkama ei saa, need lendavad laia kaarega minema,» praalib esimees. «Aga kuidas need noored maale tagasi toote,» piiksatab kõhetu nooruk, kes hängiks muidu vana kultuurimaja akendeta lobudikus, kui külas oleks alles veel mõni teinegi temaealine. Küsimus ilmselgelt häirib kõnelejat, kuid ta suudab end talitseda: «Nagu ütlesin, me teeme õiget asja, me hoiame võõrad siit eemal, et nad ei tuleks teile siia ajupesu tegema. Me ... me teeme neid asju, milles me oleme kokku leppinud, no näiteks ... me, no te saate ju ise ka aru, et ma ei saa teile neid siin kõiki ette lugeda, sest siis oleks süvariik kohe kallal. Kas te seda tahate või?»
Etteheitev mõmin saalis sunnib nooruki taanduma, sest muidugi ta ei taha süvariiki. Ta küll ei tea, mis see täpselt on, aga näiteks naaberküla Mihkel olevat e-hääletanud konservatiivide poolt, nagu õige Eesti mees ikka. Aga naabrinaine Meeta teadis rääkida, et Mihkli hääl olevat ikkagi reformi omade hulgast leitud. Ja selle olevat uus itiminister esimesel tööpäeval avastanud.
«Peaminister meie valitsuses on üldiselt kenasti hakkama saanud, kui vaja, siis vabandab ilusasti,» räägib alfamees edasi.
Meeleolu tõuseb. Aga ikkagi, mis kantsleritega teha? «Lubasime, et pead hakkavad veerema, ja seda juba näete ju,» teatab parasjagu kaabuta mees. «Noh, langevad ka mõned meie omadest, aga kaks ühe vastu on okei lahendus.»
Hea ikka, et meil see kaabuga, hetkel kaabuta mees on, ilma temata koli või Kanadasse!
«Aga mis saab neist teistest ametnikest, kelle süvariik paika on pannud?» kilkab naine esireast. Kaabuta kaabuga mees vilksab vihiseva pilgu lavalt alla. «Süvariik, see on meil prioriteet number üks. See on sotside ja reformi punutud, aga me teeme edusamme selle purustamiseks. Me saime NATOga hakkama, nad kõik värisevad plaani B ootuses, me saame ka süvariigist jagu.»
Vanaldasem härra kusagilt saali keskelt: «Aga mis Isamaa arvab?» Kaabuga kaabuta mees põrnitseb pikalt saali keskpaika. Vanaldasem härra vajub nii madalale, kui põrand võimaldab. Kaabut tal pole, aga tõenäoliselt kunagi valgele põhjale trükitud kirjaga «Pärnu KEK» nokats aitab siiski silmi varjata.
«IZamaaaaaa,» venitab esikaabuga kaabuta mees pikalt. «Nendega on kõik korras, miski naine ja mees, vajutavad vahel valesid nuppe, aga üldiselt nad on harjunud teksti pähe õppima ja pooled neist on sellega ennegi elatist teeninud. Saavad hakkama, kuigi vahel me peame valitsuses mõned asjad nende eest ära tegema. Aga noh, eks suurem vend peab ikka vahel väiksemat aitama.»
«Aga pensionid, millal need tõusevad, te lubasite ju topelt?» küsib kõlava häälega keskealine hoolitsetud daam. «Pensionid tulevad ka varsti, me leppisime kokku, noh, seal koalitsioonis siis, et enne teeb Isamaa seal mingid asjad ringi ja siis tulevadki. Meil rahandusminister käis juba Ameerikas neid asju kokku leppimas, kust see raha tuleb, ja talle seal mingid linnukesed juba laulsid, et varsti on need reformaritest rahapesijad meil kõik kenasti teada ja siis vot sealt tulevadki need miljardid. Ja siis me veel võtame maksumaksja raha ära neilt ühendustelt, neilt värvilistelt, kes meie noori rikuvad ja homodeks teevad,» teatab mees. «Ohhoo! See on küll hea, siis ei saa nemad ka ja nii ongi ju võrdsem. Pensionide asjast küll suuremat sotti ei saanud …» mõtleb hoolitsetud daam endamisi.
«Aga lõpetuseks pean teid kiitma, head inimesed, kui te jätkuvalt annate meile oma toetuse, siis garanteerime, et meil läheb hästi ja teie võite tulevikus paremini saada,» lõpetas mees. Ja läinud ta ongi.
Saalis on meeleolu ülev. 17 aastat reformi iket on purustatud ja maatasa tehtud. Omad on pukis ja elu lill. Aga väljas on kõle sügisilm, lausa lörtsi pudistab. Ja hommikul on endiselt reformi kantslerid pukis. Mida kuradit me siis siin saalis mitu tundi tegime?