“Kassikuninganna” käest päästetud kiisu ootab uut kodu Pärnu vabatahtliku juures

Nädala eest päästeti Harjumaal Sauel õõvastavatest tingimustest MTÜ Eesti Kassisõprade Kogukonna 21 kassi, kes olid visatud tühjalt seisva elumaja tillukesse keldrisse, kus puudusid elekter, päevavalgus ja küte. Kui kaua nurrumootorid seal paariruutmeetrisel rõskel pinnal, pead-jalad koos elasid, pole täpselt teada, aga 3. detsembrit võib lugeda nende loomade uue elu alguseks. Kahjuks polnud kehvad olud selle loo kõige hullem osa.

“Julm nende kasside puhul oli see, et loomad olid heas usus antud naisele, kes väidetavalt pidi päästma kasse. Ta lubas neile võimaldada peavarju ja arstiabi ning leida neile uued kodud,“ selgitas MTÜ Loomapäästegrupi Pärnumaa vabatahtlik koordinaator Anu Paluoja. “Paraku see naine valetas kogu Eesti rahval suud ja silmad täis ning talle annetatud raha, mida ta usinasti kasside raviks korjas, ei läinud teps mitte kassidele, vaid hoopis tema enda tasku,” nentis Paluoja, kelle sõnutsi tegelevad petisega edasi vastavad ametid.

Loomapäästegrupi priitahtlikud toimetasid kiisud kliinikusse arstide manu. Kuna kassid olid elanud halbades tingimustes, kimbutasid neid hingamisteede nakkus ja parasiidid. Kõik, kes vajasid ravi, seda Paluoja kinnitusel said.

Seejärel leidsid keldrikassid peavarju ajutistes paikades kõikjal Eestis. Neli nooremat miisut sõitsid loomapäästegrupi vabatahtlike juurde hoiule Pärnus, kus nad inimestega kiiresti harjusid.

Ta lubas neile võimaldada peavarju ja arstiabi ning leida neile uued kodud.

Anu Paluoja

“Mõni vapram ja julgem ei lasknud end minevikust heidutada ja tuli kohe inimese sülle, tahtis pai ja nurrus,” rõõmustas Paluoja.

Neljast Pärnusse toodud kassist kolm on kodu juba leidnud, ent üks isane kassipoeg on veel uue peremehe otsingul.

Neljakuune must kassipoiss Suslik on inimeste suhtes uudishimulik. Temas on lõpmatult mängulusti, aga ka natuke umbusku. Arvestades kiisupoisi läbielamisi, ei saa seda talle pahaks panna.

Suslik on kiibistatud, saanud vajaliku ravi ja parasiiditõrje ning on valmis minema koju oma inimese juurde, kes teda alt ei vea ja kohtleb pereliikmena.

“Mitte ainult inimesed vajavad hoolt ja armastust, seda väärivad ka loomad, kes vajavad kuhugi kuulumist, stabiilsust ja rutiini. Iga tõrjumine ja halb kogemus jätab neisse jälje, kuid loomad ei oska oma tunnetest rääkida,” selgitas Paluoja.