Kas vana inimene on ühiskonnale koormaks, küsis ajakirja 60+ peatoimetaja Eve Rohtla Postimehe taskuhäälingus «Kvaliteetminutid».
«Nimelt nägin ma pealt ühte situatsiooni selvehalli kassas. Vana ja haige naine, kellel olid käed reumatoidartriidist puretud, hakkas maksma keefiri ja leiva eest. Konksus käte ja sõrmede vahelt oli tal väga raske anda kopikaid ja neid saada, otsida ja lukuga sahtlisse panna,» jutustas Rohtla.
«Järjekord muudkui kogunes ja kogunes. Siis tagantpoolt üks egoistlikuma ja ülbema suhtumisega noor mees, 30+, käratas üle teiste ootajate peale: «Kuule vanamoor, liiguta end natuke kiiremini, need maksumaksjad, kes sulle pensioni teenivad, tahavad ka koju koti peale saada. Me oleme väsinud.»»
«See mind nii valusalt riivas, et me kõik vakatasime, kuni üks teine sama vana noormees vastas talle: «Jah, noorena on vähestele surra antud.»»
«Sageli niimoodi ei söandata välja öelda, aga niimoodi ikka mõeldakse. See on veel hullem,» lausus kaaskõneleja Aimar Altosaar.
Altosaar jutustas vastu, et tema rootslasest sõber oli jahmunud, et eestlased panevad personali kuludesse. «Personal – see on ju kõige väärtuslikum osa ettevõttest.»
«Me ise anname signaale inimestele, et nad on üleliigsed. Keegi on liiga vana, keegi on liiga äpu, keegi on lihtsalt loll...»
«...keegi on liiga haige!» hüüatas Rohtla.
«Keegi on liiga haige. Me tegelikult ei anna endale aru, et ühiskond on tervik. Kui sina hakkad tõrjuma kedagi, kes on sinust erinev, siis järjekord jõuab varem või hiljem su enda kätte,» tõdes Altosaar. «Igasugused katsed sortida inimesi – ühed on paremad, teised halvemad – see viib rahva, eriti väikse rahva hukatusse.»
«Kvaliteetminutid» on saade vanadusest, aga mitte ainult. See on saade hoolivusest ja austusest, kogukonnas elamisest ja ühiskonna kestma jäämisest. Altosaar nimetab vanadust seni elatud elu kvintessentsiks või kokkuvõtteks. Vanaks ei jääda, vaid saadakse. Head kuulamist!