Paloma Krõõt Tupay: demokraatia talumatu kergus (1)

Oleme sel aastal tihti südant valutanud selle üle, kuidas ­EKRE ja temasuguste püünele pääsemine kahjustab Eesti riigi mainet. Kahtlen, kas prantslased, kui nad juurdlevad Marine Le Peni Rahvusrinde üle, või sakslased, kes AfD fenomeni üle pead murravad, ka selle pärast muretsevad, mida eestlased neist arvata võiks. Kahtlen selles mitte seetõttu, et meid on võrreldes nendega vaid käputäis, vaid pigem sellepärast, et nad ei tuleks selle pealegi, et arvata, et nende kodused mured on kellegi teise asi. Pole ka meil mõtet suunata pilku koduselt tallermaalt igatsevalt mujale. Kui me omavahel hakkama ei saa, ei saa meile abiks olla isegi NATO.

Raske on nõustuda väitega, et meil on demokraatia kriis. Demokraatia tähendab rahva võimu (nimetagem seda siis sotsiaalseks võib liberaalseks või mis tahes demokraatiaks). Kriis on siis, kui rahvas ei saa vabalt võimu teostada. Kuid valimisvabaduse puudumist ei ole meile ette heidetud. Probleem on hoopis selles, et rahvas on valinud. Ja on kujunenud arvamus, et rahvas – vähemasti osa neist – on teinud vale otsuse. Tõde on see, et valijaid tuli kokku just niipalju, et selline valitsuskoalitsioon võimalikuks sai.