Moodsa aja muinaslugu ehk «Kes on kasutanud minu andmeid?»

Kuidas andmed tekivad? Iga liigutus ja interaktsioon, kus kasutajast jääb maha digitaalne jälg (nt telefoni asukoht, e-posti aadress, tehingu suurus), talletatakse meie tarbitavate teenuste poolt andmebaasidesse. See on vajalik teenuste osutamiseks, ja kui see meile ei meeldi, siis on ju alati võimalus neid teenuseid mitte kasutada. On see üldse võimalik? Proovigem ette kujutada ühe täiesti hüpoteetilise noore Eesti kodaniku hommikut.

Elu kui andmebaas

Ärgates ootab nutikas abiline öökapil sinu käske. «Pane tuled põlema,» hõikad voodist. «Mis ilm väljas on?» uurid unise häälega oma elektroonilise sõbra käest. Olles edastatud raportiga rahul, tõmbad jalga lõhkiste põlvedega teksad ja punase soonikkampsuni ning astud välja. Rohelise võlukaardi abil lunastad ühe peatuse jagu meetreid tasuta ühistranspordis ning tormad läbi apteegist, kus viipemakse ja digiretsepti abil ravimi soetad.

Hüppad läbi kaubanduskeskusest, kus valideerid ID-kaardiga oma kliendistaatust. Puhurite käes soojas seistes tellid Välgunoole taksoteenuse ja istud loetud minutitega saabunud võhivõõra inimese autosse. Sõidu ajal pildistad aknast naljakat reklaamtahvlit, installid uue rakenduse ja viid end kurssi e-kirjadega, mis telefoni teavitusribal sinu kohest tähelepanu nõuavad. Nii muuseas tellid enne sihtpunkti jõudmist e-poest ühe raamatu. Sekka ka ülespidi pöial ja süda piltide all, mida inimesed sinu võrgustikus jaganud on.

Me isegi ei teadvusta enam andmete liikumist, see on tavapärane osa meie elust ning me anname oma nõusoleku selleks vabatahtlikult.

Muutuv maailm ja andmete väärtus