Ene Hion lõpetas 1939. aasta kevadel Tartus esimese klassi. Tema äsjailmunud mälestusteraamatus «Julm kümnend. 1940–1950 teismelise silmadega» meenutab toda kevadet klassipildil, kus Ene ja ta kaaslased on rõõmsalt elevil. Kõik on alles ees, kohe algab suvevaheaeg.
Koos uue kooliaastaga algas Teine maailmasõda. Peagi tulid baaside leping ja Nõukogude väed. Eesti kaotas sõltumatuse. Asjaosaliste otsuseid ajendasid nii võimujanu kui ka naiivne usk. Millesse? Küllap oli usk igaühel erinev. Võimu ahvatlusele on aga alati olnud raske vastu seista. Muuseumi-kogudest pärit piltidel on Johannes Vares-Barbarus ja Nigol Andresen 1940. aasta augustis hotelli katuselt Moskva vaateid nautimas; tribüünil on kaks Vladimirit – admiral Tributs ja nõunik Botškarjov–; saatkonna rõdul aga Andrei Ždanov; Nikolai Karotamme portreed kannavad kehakultuurlased veel oma õlgadel; üsna varsti peab aga parimais aastais Johannes Käbin kõnet Kuressaare Kingissepaks ümbernimetamise puhul.
Ene isa Viktor Hion oli arst. Vasakpoolsete vaadetega mees astus 1940. aasta juunis EKPsse, temast sai tervishoiu rahvakomissar (1940–1946) ja Vares-Barbaruse valitsuse minister (1946–1950). Kui sõda Eestisse jõudis, evakueeriti Hionite pere nagu ka mitmed teised Nõukogude võimu toetajad Tšeljabinskisse. Pärast sõda naasti, kuid ärevad ajad kestsid: isikukultus süvenes, olid Vares-Barbaruse matused, koolilaste rahutused ja raamatute hävitamine. Osa kaaslasi kadus. Tulid Venemaa eestlased, küüditamine ja kolhoosid, vangistamised ja VIII pleenum, natsionalismis süüdistatud olid põlu all.
Neist asjust on palju kirjutatud. Mida uut annab lugejale Ene Hioni raamat? «Julma kümnendi…» kõige mõjusamad peatükid on need, kus ta vaatab olnut teismelise pilguga. Kadriorus, nüüdses Vilde muuseumis elades ilmunud on ta koos vend Jaaguga klaveri tagant piilunud Nõukogude Liidu saatkonna nõunikku Vladimir Botškarjovi ning kuulanud oma isa esituses ja ema Helmi klaverisaatel vürst Igori aariat Aleksandr Borodini samanimelisest ooperist. Tšeljabinskis on Eestist tulnud koolilastel suurepärased õpetajad Melanie ja Johannes Seilenthal. Lugeda sai ainult nelja eestikeelset raamatut, mis evakueerituil kaasas: Tuglase «Ühe Norra reisi kroonikat», Semperi «Armukadedust», Jakobsoni «Vaeste-Patuste alevit» ja Tolstoi «Sõda ja rahu». Vene koolide jaoks välja antud saksakeelsest aabitsast jäi igaveseks meelde selline jutuke: Lapsed tulid maalt Kremlisse Lenini juurde. «Kuidas teil läheb?» küsib Lenin. «Hästi, seltsimees Lenin,» vastavad lapsed. «Meie külas võeti kulakud kinni.» «Hästi,» vastab Lenin ja küsib: «Mis nendega tehti?» «Ära tapeti,» vastavad lapsed rõõmsalt. «Nii peabki,» ütleb Lenin rahulolevalt.
1948. aastal käisid Tallinna koolid Heliose kinos kohustuslikus korras vaatamas «Noort kaardiväge», sest viletsad olid need, kes ei tahtnud või kartsid valu taluda. 1949. aasta kevad ilmunud vaheajal käis Ene klass rongiga Leningradi ekskurssioonil. Koju sõites nad ei märganud, et Eesti poolt tulid vastu pikad-pikad pimedad rongid…
Valusaid ja hinge kriipivaid kohti on raamatus veel ja veel, kauase raadio-ajakirjanikuna oskab autor ehedaid kujutluspilte luua. Loed ja tunned tolle aja lõhnu ja maitseid. Teismelised saavad olla ausad, neil pole vaja ennast õigustada.
Osa kommentaare-täiskasvanu tagantjärele tarkusi põhjustavad mõnes lugejas küllap ka pahameelt: paljudel oli veel raskem, kas neile oli nüüd tarvis sõna anda… Mälestusi tasub alati talletada, ka mälestusi valusast silmade avanemise ajast.