Kuressaare Pargi lasteaia õpetaja Vilve Vadi korraldatud näitus vana aja asjadest andis aimu, kui palju põnevat kraami ammu möödunud aegadest võib meie kodudes tallel olla. Ning paljud neist asjadest ei ole lihtsalt kapipõhja või pööningunurka unustatud tarbetu kola, mis ootab äraviskamist, vaid hoole ja armastusega hoitud mälestusesemed.
Inimeste jaoks, kes oma lapsepõlve aegseid või vanematele-vanavanematele kuulunud vanad asjad tallele panevad, on nendel asjadel oma lugu. Just selle piibli järgi õppis vanavanaema lugema ning selle höövliga tegi vanavanaisa puutööd. See oli isa kõige vägevam automudel ning selles karbis hoidis ema tüdrukuna oma kaelakeesid ja käevõrusid. Isegi kunagi nii enesestmõistetavana ja argisena tundunud tarbeesemed pakuvad tänapäeva moodsas maailmas elavatele inimestele palju avastamisrõõmu ja peamurdmist. Lapsed vaevalt teavad, milleks kasutati luisku, uuritsat ja külimittu ning kuidas mängiti parmupilli.
Kuni meil, täiskasvanuil, veel vähegi aimu, võiksime oma teadmisi jagada. Et lapsed mõistaksid: elu oli võimalik ka nuti ja netita.