Urmas Vadi avaldas uue jutukogu

Lõik teose sissejuhatusest:

See on lihtsalt selline nimi – Pettunud inimeste küla. Tegelikult pole see mingi küla, pigem linnriik, ja ka inimesed siin pole pettunud, vastupidi, nad on siia tulnud suurte unelmatega, lootuses, et nüüd kõik muutub, kõik õnnestub, algab uus ja parem elu. Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga siit läbi kihutas. Peeter I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks. Esmalt oli siin vaid paar väikest majakest, needki teineteisest meeletus kauguses. Kuid siis rajati sadam ja maanteed, kerkisid hooned, esmalt ühepereelamud, siis juba kortermajad. Siia elama soovijaid oli rohkem, kui ehitada jõuti. Peagi töötasid koolimaja, lasteaed, ostukeskus, jäähall, pakiautomaadid koos kullerteenusega, valmisid seikluspark, haigla ning hooldekodu. Ka paljud firmad olid otsustanud oma tootmise ja logistikakeskused koos kontoritega siia üle tuua. Ei läinud kaua aega, kui omandati linna staatus, tekkisid eeslinnad, neist omakorda arenesid uued keskused ja linnajaod. Ka turistide huvi ja külastatavus tõusid iga aastaga. Meie riigi endine pealinn jäeti peagi maha, seal võis veel ringi uitamas näha paari väsimatut patriooti, kes arvasid, et küll nad saavad ka seal oma elu elatud, kuid lõpuks vandusid nemadki alla ja kolisid meie juurde...