/nginx/o/2019/11/22/12758204t1h6e06.png)
«Vanade pattude pikad varjud» – just selline oli käesoleva romaani esialgne pealkiri, mis hiljem arutelude käigus võttis kuju «Saladuste varjud». Raamat paneb punkti kaheksast romaanist koosnevale sarjale, kuhu lisaks sellele kuuluvad romaanid «Enne äikest», «Äike», «Pärast äikest», «Välgust tabatud», «Varjud», «Varjude allee» ja «Äikese varjud».
Kuna kogu romaanisarja esimese raamatu «Äike» esmailmumisest on möödas juba terve inimpõlv, 28 aastat (!), arvasime, et võiks lugejale meelde tuletada nii kogu sarja kui ka selle autori sünnilugu.
ARTUR ERICH ASTUB LAVALE
Ira Lember meenutab: «Artur Erich sündis, õigemini tekkis 1988. aastal, nüüd juba üle kolmekümne aasta tagasi, minu ja minu kirjanikust sõbratari Erika Esopi ühisloominguna.
Meil mõlemal oli kavatsus seekordsest romaanivõistlusest osa võtta, kuid olime liiga kaua viivitanud ja tähtajani oli jäänud vaid pool aastat. Üksi enam romaani kirjutada ei jõuaks. «Aga teeme kahasse!» Ei mäletagi enam, kumb meist selle idee esimesena välja käis, kuid see võlus meid mõlemaid. Ja ette rutates võin öelda, et see kahasse kirjutamise võlu jäi meile lõpuni.
Niisama ruttu nagu tuli idee koos kirjutada, leidsime endale ka pseudonüümi, liites meie isade eesnimed – Artur Erich. Artur oli minu isa ja Erich Erika isa nimi. See peaks meile õnne tooma, lootsime ja meie ühiselt kirjutatud raamat «Äike» saigi romaanivõistlusel III koha, kusjuures I koht jäi välja andmata.
«Äike» (ilmus 1991, kirjastas Eesti Raamat), mis kirjeldab Eesti Wabariigi kõrgemasse keskklassi kuuluva nelja õe ja nende perekondade elusaatusi Teise maailmasõja eelõhtul, puudutas sügavalt ka Eesti ohvitseride igapäevast elu ja saatust, teemat, mis ju aastaid keelu all ja tabuks oli olnud (ka Erika isa oli Eesti Wabariigi ohvitser). Raamat leidis hea vastuvõtu ja suure lugejaskonna.
Sellega aga meie koostöö ei lõppenud. Kuna kirjutades oli jäänud mõtteid ja materjali ülegi, otsustasime «Äikesele» järje kirjutada. Pealegi nautisime oma koostööd väga.
«Pärast äikest» (1995, Eesti Raamat), kirjeldab perioodi, mil ajaloo äike on üle noore Eesti Wabariigi käinud, kogu maa pahupidi pööranud ja inimestel tuleb uues olukorras elada ja hakkama saada. See romaan pälvis Albu valla Tammsaare kirjanduspreemia.
Auhind andis julgust ja tiivustas ikka edasi kirjutama, raamatu tegelased olid ju kirjutamise käigus meile omaseks saanud ja dikteerisid juba isegi mõnikord ka edaspidist süžeed ette. Ja kuna me saime kirjandusliku stipendiumi Gotlandi loomingulisse majja, avanes suurepärane võimalus seal triloogia viimane raamat (nagu me siis mõtlesime) valmis kirjutada.
«Välgust tabatud» ilmuski (1996, Eesti Raamat), käsitledes juba tuttava nelja õe ja nüüd juba ka nende järel-tulijate kirjut elusaatust, kes peavad oma igapäevast eluvõitlust, kusjuures äike neid ikka veel rahule ei jäta.
Selle raamatu ilmudes sai meile selgeks, et võimatu on piirduda ka triloogiaga. Nüüd seadsime sihiks juba pentaloogia.
Neljandaks raamatuks sai romaan «Varjud» (1999, Eesti Raamat), milles juba tuttavad tegelased, kes elu heitlikkusest ja minevikuvarjudest hoolimata ikka edasi armastavad, vihkavad, petavad ning andestavad. Ja igaüks neist otsib oma kohta päikese all, mõnikord vahendeid valimatagi.
ARTUR I. ERICH JÄTKAB ÜKSINDA
Viienda raamatu pealkiri oli meil juba valmis mõeldud, selleks oli «Varjude allee». Pidime alustama seda siis, kui olen paarikuuselt Ameerika reisilt naasnud. Mul oli sel reisil võimalus ka Hawaiile sõita, kus ma detsembrikuus Waikkiki rannamõnusid nautisin. Olin muljetest tulvil ja saatsin Erikale postkaardi, milles kinnitasin, et järgmises raamatus tahan kindlasti paar tegelast Hawaii saartele tuua.
Seda kaarti Erika enam kätte ei saanud. Mu hea sõbranna lahkus ootamatult meie hulgast 1999. aasta jõululaupäeval. Ühekorraga kaotasin kolleegi, sõbra, sugulase ja kaasautori.
Pooleteise aasta pärast alustasin ikkagi viienda raamatuga. Nüüd juba üksinda. Romaan «Varjude allee» (2002, kirjastas Canopus) ilmus juba Artur I. Erichi nime all, et eristada üksi kirjutatut kahepeale tehtust. Raamatus peavad sama suguvõsa esindajad eluvõitlust nii okupeeritud Eestis, Saksamaal kui ka Ameerika mandril. Ja nagu elus ikka, tuleb sealgi ette põlvkonnavahelisi konflikte, on armastust ja reeturlikkust, kõrkust ja iseloomunõrkust. Traataiaga piiratud kodumaalt ihatakse välja, vabal maal aga õhatakse kodumaa järele.
Kõik märgid viitasid sellele, et romaanitsükkel jääbki pentaloogiaks.»
SISSEJUHATAV PEATÜKK
Edasi hakkasid aga sündmused arenema järgmiselt. Rohkem kui kümne aastat tagasi tekkis meil Sinuga vesteldes mõte, et minu kirjastus Canopus võiks kogu selleks ajaks pentaloogiani jõudnud sarja kordustrükina uues ja kõvakaanelises kuues välja anda. Ja kui neid juba uuesti välja anda, siis oleks nüüd ju ka võimalus neid veidi kohendada ja täiendada, kirjutasite «Äikese» ju ikkagi aastal 1988, kui punavõim veel Eestimaal valitses ja kõiki mõtteid vabalt välja ei saanud öelda.
Ira Lember: «Esialgne mõte oli kirjutada nelja romaani ette üks sissejuhatav peatükk sellest, kuidas elasid nelja õe vanemad üheksateistkümnenda sajandi Pärnus. Sellest, kes oli nende salapärane lõunamaalt pärit esiema.
Mõte hakkas Sinu tasakaalukal õhutusel vaikselt teoks muutuma, uurisin internetist vanade aegade kohta, istusin raamatukogus, mõlgutasin mõtteid... ning 2006. aasta sügisel hakkasingi kirjutama eellugu romaanile «Äike». Materjali vastupanu oli suur, kirjutamine läks aeglaselt, mitu korda oli tahtmine kõik sinnapaika jätta. Tasapisi hakkas aga «peatükk» võtma iseseisva novelli mõõtmeid, paisudes ka sellest ikka edasi ja edasi. Nautisin kirjutamist jälle samamoodi, nagu kakskümmend aastat tagasi koos Erikaga «Äikese» taga istudes! Nii üheksateistkümnenda sajandi romantilise rannaküla kui ka vanaaegse Pärnu linna atmosfäär ei lasknud mind nii kergesti oma lummusest lahti. Tulemuseks oligi täispikk romaan, nüüd juba kuuest romaanist koosneva perekonnasaaga esimene raamat. Romaan «Enne äikest» ilmuski 2007. aasta lõpus, signeerituna juba Artur I. Erichi pseudonüümiga.
Sel, nüüdseks juba ammu ajaloo-hämarusse kadunud romantilisel ajajärgul, üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel, saamegi tuttavaks nelja õe esivanematega. Romaani lõpupeatükiks on aga ajalooratas jõudnud veereda juba kahekümnenda sajandi esimesse veerandisse. Oleme tunnistajaks noore Eesti Wabariigi sünnile…»
Ja viiest romaanist koosnev pentaloogia oligi muutunud kuuest romaanist koosnevaks heksaloogiaks. Sarja esimese romaani «Enne äikest» järel ilmusid Canopuse väljaandel üksteise järel kordustrükis ja kõvakaanelisena romaanid «Äike» (2008), «Pärast äikest» (2008), «Välgust tabatud» (2009), «Varjud» (2009) ja «Varjude allee» (2010). Mõtlesime välja ka ühise pealkirja kogu romaanitsüklile – selleks sai «Äikese varjud».
Ira Lember: «Aga armsaks saanud tegelaskujud ei lasknud mind ikka lahti, ka pöördusid paljud lugejad minu poole, et tahaks teada saada, mis siis ikka edasi sai... ja nii kirjutasingi sarja lõpetuseks veel ühe raamatu, mis kandis sama pealkirja nagu kogu romaanitsükkel – «Äikese varjud». Romaan ilmus aastal 2012, muutes kogu sarja seitsmest raamatust koosnevaks septaloogiaks. See on nüüd küll viimane raamat selles sarjas, olin otsustanud kindlalt.»
Romaan «Äikese varjud» viib lugeja tagasi aega, millest tänaseks on möödunud täpselt kolmkümmend aastat, aega, mil Berliini müüri langemine pani alguse sündmuste ahelale, mis viisid lõppkokkuvõttes ka Eesti vabanemisele Nõukogude okupatsioonist. Ja just Berliini müüri purustamisel viibki saatus kokku Ida-Saksamaale turismireisile sõitnud Luule ja Greta oma Lääne-Berliinis elavate sugulastega.
«SEE ON NÜÜD TÕESTI VIIMANE»
Aga... inimene teeb plaane, Jumal muigab. Ja seitse aastat pärast eelmise raamatu ilmumist ootab lugejate hinnangut sarja kaheksas raamat «Saladuste varjud». Romaanitsükkel on muutunud oktoloogiaks. Käes on aasta 1992, Eesti on taas vabaks saanud. Uue romaani tegevus toimub paralleelselt nii Berliinis, kus elab neljast õest veel ainsana elus olev Alla kui ka Eestis. Alla tunneb ennast suguvõsa tõelise matriarhina ning käitub ka sellele vastavalt, järgides tahtmatult varem selles rollis tema enda kriitikat pälvinud õde Ollit. Kuidas aga Alla Saksamaale sattus?
...Kui Alla sakslaste ajal tutvus Hans Langeleiniga, kes teda teatris imetlemas käis, siis oli see kõik juba ette määratud. Nii arvas Alla hiljem tagantjärele tarkusega. Ja kui nende tutvus läks kuumemaks ja kaugemale, siis ei saanud keegi enam kätt ette panna. Siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Alla jäi rasedaks. Juhtus see, mida ta aastaid oli palunud, juhtus küll hiljem, aga juhtus, Jumala veskid jahvatavad aeglaselt.
Kui see kõik oleks ka Jumala silmis patt olnud, siis poleks ta ju viinud neid Hansiga uuesti kokku. Kui Hansil tuli Nõukogude Liidus mingeid ametiasju ajada, siis ajas ta neid nii, et sai ka Tallinna väisata. Ja kui nad Allaga uuesti kohtusid, oli Hansi armastus tema vastu endiselt suur. Ja kui ta veel oma tütart nägi, siis oli nende saatus otsustatud...
Mida öelda lõpetuseks?
Ira Lember: «See on nüüd ikka tõesti viimane!».