Päevakäpp: ükssilm Justusel pole kunagi oma kodu olnud

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Justus
Justus Foto: MTÜ Kasside Turvakodu

«Oi, mis see siin on? Pehme pesa? Vau, ma pole kunagi midagi nii pehmet tundnud! Hõõrun natuke siia vastu, keerutan ja pöörlen. Oiiii, milline rõõm,» mõtleb tõenäoliselt kass Justus. «Ja täis söögikausid - njämm! Ma pole kunagi seda kogenud, et toidukausid võiksid isetäituvad olla.»

«Ja need kahejalgsed... Muudkui käivad mul järel ja räägivad minuga titahäälel ja ütlevad, et nüüd on kõik hästi. Kas nad päriselt räägivad minuga? Nad tõesti märkavad mind? Küll see elu turvakodus on ikka imelik.

Saabusin siia maikuu keskel ning alates sellest ajast on mind tähelepanuga üle külvatud. Esimese asjana viidi mind arstile, mu haige silm opereeriti ära ning ma sain kõik vajalikud terviseprotseduurid. Kui ma päris aus olen, siis ma pole end kunagi varem nii tervena tundnud. Nagu purikas kohe!

Veidi teeb mind veel ärevaks inimeste tähelepanu. Tänaval olin ju harjunud, et enamasti mind «kõss-kõss» hüüdes minema aeti, aga siin muudkui tahetakse minuga jutustada ja räägitakse, kui ilus ma olen. Mina? Ühesilmne hall triibik? See on küll esmakordne!

Kuigi hinges on veel ebakindlus, siis vaikselt tekib ka minu südamesse lootus, et äkki võiks ka minul siin maailmas päris oma kodu olla? See kõlab küll nii ebareaalselt - minul ja oma kodu. Kui sina sooviksid mulle päriskodu pakkuda, siis kirjuta mulle aadressile info@kassideturvakodu.ee.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles