Juba kümme aastat kasutab Jämaja külavanem Aivo Põlluäär Sõrve randa uhutud parafiini ahju tule tegemiseks.
Jämaja külavanem kasutab merereostust tulehakatisena
21. november 2019, 00:22
Põlluäär meisterdab mereäärest korjatud parafiinireostusest ja munakarpidest süüteroose, mida tavapäraselt tehakse põlenud küünlajuppidest, ja kasutab neid kodus keskkütteahjus tule süütamiseks. Süüteroose peetakse heaks tulehakatiseks, millega saab ahju- ja pliidipuudele paberit kasutamata tule otsa ning mida sageli ka kingitakse.
Tormituuled on aastate jooksul Sõrve randa uhtunud erineva väljanägemisega parafiini: alates lumivalgetest või kollakaspruunidest känkratest kuni aiakäru mõõtu plokkideni. Viimased näevad külavanema sõnul välja nagu lumememmede keskmised kehaosad. Väiksemaid tükke tassis ta mere äärest kottide viisi, suuremad tõi ära autokäru peal.
Aastatega on Põlluäär üles sulatanud ja ahjus tule läitmiseks kasutanud kümneid kilosid parafiini. “Paned natuke ajalehte ja munakarbitüki ning kallad sinna peale soojaks aetud vedelat parafiini,” selgitab ta. Sedalaadi süütajaga saab esimese katsega ahjule tule alla, sõltumata niiskusest või tuulevaikusest. “See on laisa inimese abimees,” ütleb Põlluäär.
See on laisa inimese abimees.”
Kahjuks või õnneks pole viimastel aastatel Sõrve randa uut reostust kandunud. Külavanema parafiinivarud muudkui kahanevad, järel on ainult pool “lumememme”.
2019. aasta sügisel on Sõrve avamere-poolsel küljel pihlapuu marju täis. Palju pihlakamarju ennustavat tormist sügist. Kogu aeg püsivad plusskraadid ja möllavad meretuuled, mille vaibudes käivad kohalikud merel kala püüdmas.
Elavaid on Jämajal hulga vähem kui surnuaias hauaplatse. Külas elab umbes 20 inimest. Alates 2011. aastast, mil Aivo Põlluäär on Jämaja kalmistuvahina töötanud, on sinna maetud 110 inimest. Väga palju maetakse kunagisi külaelanikke või nende järeltulijaid. Inglimaalt tuli ühe 92-aastaselt surnud vanaproua tuhk, naine oli kunagi sõja jalust välismaale põgenenud. Ühe sõrulase urn toodi kodumulda Moskvast, toodud on Tallinnast ja Hiiumaalt. Isegi täiesti võõrad inimesed, kes on vaimustunud kalmistu mereäärsest asukohast, on leidnud, et just Jämaja kalmistu on sobilik koht, kus igavikule silma vaadata ja puhata oma viimast und. “Ütlesin ühele, et ega meil siin ruumi eriti pole, aga ühe koha ikka leiab,” sõnab Aivo Põlluäär.