/nginx/o/2019/11/19/12750568t1h8452.jpg)
Sünnipärasele linnatüdrukule Aive Laanemetsale sõidame külla linna serva. "Me ostsime selle maja aastal 2002. Sel ajal ei olnud eriti midagi müügis. Tahtsime maja ja see oli pea ainus, mis olemas oli. Ma ei teagi, millal see täpselt ehitatud on," räägib Aive.
Ehituskvaliteet, nagu ilmselt kõigi tolle perioodi elamute puhul, jättis soovida. Mis seal imestada – tuli teha sellest, mida saada oli, ja nendega, kes parasjagu ehitasid. "Mõnikord jäi tunne, et kõigepealt osteti uks ja siis tehti selle järgi auk seina." Nüüd, kus on ilmselt saadaval vägagi erinevaid hooneid, ei taha Aive ometi midagi uut otsima hakata. "Ma olen selle maja enda jaoks armsaks elanud," ütleb ta. "Viimased kolm aastat, kui olen üksi elanud, olen ma siin nii palju korda teinud kui võimalik. Mul oleks kahju seda maha müüa, kuigi elu on teinud korrektuure ja minu lapsed on läinud pealinna elama ja ise olen mõelnud sama teha, aga täna on minu mõte jätkata elu Saaremaal."
