Kopsuarst räägib raskest haigusest, mis on suureks ohuks ka endistele suitsetajatele

Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ehk KOK on krooniline progresseeruv raske haigus. Hingamisteedes tekib krooniline põletik, mille tagajärjel limaskest muutub ja bronhide valendikes tekib röga. Kui sinna sattuvad mikroobid, viirused või parasiidid, tekib infektsioon. Röga võib muutuda mädaseks ning hakata bronhe ummistama. Edasi tekib bronhiseina pöördumatu muutus, bronhid ahenevad ning tekib õhuvoolu takistus. Organism ei saa piisavalt hapnikku ning sellest kannatab organism tervikuna, samuti võib tekkida raske südamepuudulikkus ja kognitiivse funktsiooni langus. Inimene invaliidistub ja haigus mõjutab oluliselt elukvaliteeti: inimene kaotab võime vabalt liikuda ja toimetada ning muutub lisahapnikust sõltuvaks.

Maailmas on hinnanguliselt umbes 210 miljonit KOKi patsienti. Eesti statistika pole täpne, arvestuslikult on patsiente 60 000, nendest 90 protsenti üle 40-aastased. KOK on surmapõhjusena kolmandal kohal pärast isheemiatõbe ja insulti.

Suitsetajate köha?

Haigus algab kroonilise köhaga, patsiendid tihti nimetavad seda suitsetaja köhaks, tekib rögaeritus, vahel muutub see mädaseks. Sageli on röga bronhides ning seda on raske välja köhida. Järk-järgult süveneb hingamisraskus ja õhupuudustunne. Füüsilisel koormusel tekib hingeldus, hingamisraskus süveneb ja piirab füüsilist aktiivsus, seoses sellega vähendatakse alateadlikult koormust. Võivad tekkida vilistav hingamine, nö kiuned rinnus. Kahjuks pöördutakse tihti arsti vastuvõtule liiga hilja, siis kui haigus on juba progresseerunud.

Tüüpiline KOKi patsient on suitsetaja või endine suitsetaja, sõltumata soost. Haigus esineb rohkem vanemaealistel, kuid viimastel aastatel haigus nooreneb. Riskirühmas on patsiendid, kes töötavad tolmuses keskkonnas (näiteks puidu- või metallitööstuses), keemiliste ainetega kokkupuutel.

Kuidas haigus diagnoositakse?

KOK diagnoositakse sümptomite alusel ja funktsionaalsete testidega, näiteks spirograafia, mille abil mõõdetakse kopsumahtu ja hingamisfunktsiooni ehk bronhide läbitavust. Samuti tehakse uuringud, kus jälgitakse hingamisnäitajaid koormusel, võimalus on mõõta organismi hapniku omandamist. Lisaks tehakse röntgenülesvõte rindkerest ja vajadusel tehakse ka tomograafia uuringud, mille abil saab hinnata kopsukoe muutuste ulatust.

Mida saab ise ära teha?

Haiguse diagnoosimisel peab esimese asjana lõpetama suitsetamise, kui seda veel tehtud pole. Teisel kohal on ravimid: põhiline ravi on inhalaatorite ehk piipudega, nagu inimesed neid nimetavad. Ravi alustab perearst või kopsuarst. Ravi peab jätkuma regulaarselt ja kestab elu lõpuni. Ravimid laiendavad bronhe ning on põletikuvastase toimega – nii vähendavad ravimid haiguse sümptomeid  ja pidurdavad selle progresseerumist.

KOKi haigete ravis on lisaks kopsuarstile oluline roll astmaõel, kes õpetab ja kontrollib inhaleerimistehnikat: väga tähtis on inhalaatori kasutamine korralikult selgeks teha, sest vale tehnika korral on raviefekt väiksem.

Väga tähtis on, et patsient liiguks palju, ka hingamisharjutused vähendavad haiguse sümptomite kulgu. Kui aga haigus on kulgenud väga sügavale, määratakse kodune hapnikravi.