TÖÖ: Andres Laide treenib seni, kuni jagub rõõmu ja head emotsiooni

"Ma ei ole sellele veerandsajandile niimoodi mõelnudki," tunnistab Andres Laide. "See on pikk aeg ja mida ma tunnen, on see, et on tekkinud kogemused. Nüüd ma juba tunnetan, mida see töö endast kujutab, aga alguses oli õhinat ja entusiasmi rohkem. Päris esimese viie aastaga seda ametit veel selgeks ei saa."

Mida ta nende aastate jooksul kõige enam õppinud on, on Laide sõnul keeruline välja tuua. "Ma kogen, kuidas lapse areng toimub, tean, kuidas ma sellest ise aru saan ja mismoodi seda kasutada ning kuidas arengus leida parimaid variante, et edasi minna," selgitab treener.

Tingimused on paranenud

Kindlasti on tingimused Andres Laide hinnangul 25 aasta jooksul paremaks läinud, sest algul toimusid treeningud Kuressaare Vanalinna kooli majas, kus oli päris hull olukord, sest ruumi ja trenniaegu oli vähe.

Nii algasid kergejõustikutreeningud kell seitse ja suurte poistega koguni kell üheksa õhtul. Saalis ei olnud ühtegi treeninguvahendit ning kõik tuli ise laost välja vedada ja pärast tagasi viia. Tuli ette, et mõned trennid kestsid ikka poole üheni öösel. Nüüd on spordihoones kõik vajalikud asjad paigas ja trenniajad normaalsed.

Muutunud on ka lapsed. "Kahjuks on lapsed aasta-aastalt nõrgemaks jäänud," tõdeb Andres Laide. "Kui 90-ndate algul tulid poisid maalt ja olid kodus tugevat tööd teinud, siis praegu pole enam suurt vahet ja kõik on nõrgad. Kõige suurem probleem on seljaga ning sellel on oma kindel põhjus, sest õues mängimist, müramist ja tööd on väheks jäänud."

Oma senise treeneritöö parimat saavutust ei oska treener Laide välja tuua. "Kui rääkida õpilastest, siis teeb kõige suuremat heameelt see, kui nad pärast spordikooli lõpetamist sporti edasi teevad, ja kui keegi veel kusagile tippu jõuab, on see boonus," märgib ta. "Siin on minu jaoks oluline pääs täiskasvanute tiitlivõistlustele, kus on vaja täita oma normatiivid. See, et Eesti meistrivõistlustel medali võidad, ei ole veel päris see ja sealt peaks veel natuke ikka edasi saama."

Nagu igal treeneril on ka Andres Laidel olnud pika karjääri jooksul asju, mida oleks võinud teisiti teha. Siinkohal räägib ta oma õpilaste vigastustest, mis panevad alati mõtlema, kui palju on selles tema süüd, ja ikka leiab ta siis, et midagi oleks saanud vältida.

"Mitte nii, et oleks valesti treeninud, aga midagi on jäänud selgitamata," täpsustab Laide. "Meil on suurte grupil trennid kuus korda nädalas ning ei piisa ainult trennist ja magamisest, määravad on ka taastumine ja massaaživõimalused. Paraku on see meil Saaremaal üks nõrk koht ja vajalikke vahendeid pole. Taastumisvahendite baas on spordipaikade juures ka suhteliselt puudulik."

Kui 90-ndate algul tulid poisid maalt ja olid kodus tugevat tööd teinud, siis praegu pole enam suurt vahet ja kõik on nõrgad.” - Andres Laide

Andres Laidel on treeneri 7. kategooria, 8-nda saamiseks peaks juhendama juba sportlast, kes on tulnud medalile suurtel rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Küll aga peab ta treeneri haritust oluliseks, et oma tööd korralikult teha.

Treener peab olema haritud

"Treener, kes tegeleb lastega, mõjutab otseselt nende arengut ja tervist ning kui seal teha teatud asju teadmatult, siis võib see väga valulikult mõjuda," selgitab Laide. "Mõeldakse, et mis see kehalise õpetaja töö ikka on, sest annad pallid ette ja lapsed liigutavad. Aga peab olema haritud, sest vastutad."

Andres Laide ei oska öelda, kui kaua ta veel treenerina jätkab, kuid lisab, et seni, kuni jagub rõõmu ja positiivset emotsiooni, pole põhjust ametit vahetada. "Kui neid enam pole, siis tuleb asjad kokku pakkida," tõdeb ta. "Innustavad ikka oma õpilased ja nende tulemused ning mitte ainult need, kes on minu juures, vaid ka need, kes on edasi läinud. Kõik see tagasiside annab selle vajaliku laengu."