Tellijale
Elu Piirissaarel: paarkümmend püsielanikku, kuus kalurit, mõni sibulakasvataja
7. november 2019, 01:00
Peipsi järve suurim saar on kahtlemata osa Eestist, aga elurütm on siin teistsugune. Kuigi kaugus mandrist pole teab mis suur, peab kohaliku elu korraldamisel arvestama robinson-crusoeliku elustiiliga.
Piirissaarele viib Põlva maakonnast Laaksaarelt väljuv praam Koidula. Suvel tehakse erireise Tartust, aga need on mõeldud eeskätt turistidele Emajõe ja Peipsi nautimiseks. Laaksaarelt jõuab kohale umbes tunniga. Suvel käib laev tihemini, sügisel harvem, kuni talvel katkeb laevaühendus üldse. Juba Laaksaare sadamas lülitus telefon Venemaa levialasse ja püsis seal terve laevasõidu. Saarel leidis seade siiski kodumaise levi üles.
Sadamas võttis tulija vastu saarevaht Toomas Lindjärv, kes peab seda ametit aprillist. Ta on töötanud politsei merevalveteenistuses, kuid Piirissaarega tal varem seost polnud. Otsust saarevahiks tulla ta ei kahetse.
Üks asi, mis on Piirissaarel teistmoodi: siin pole kunagi viljeletud mehhaniseeritud põllumajandust, pole kasutatud kunstväetisi ega tehtud umbrohutõrjet. Väetisena kasutatakse mahaniidetud heina, lõigatud oksi ja oksapuru ning eelmisel aastal kasvanud maltsa, mis kaevatakse vagude sisse. Seetõttu on loodus siin puhas ja puutumata. „Saarel on oma hõng ja hing. Siin on elu teistsugune,” lausus saarevaht.