Aja auk. Mees kuldajast

Janar Ala
, ajakirjanik
Copy
Nick Tosches
Nick Tosches Foto: AFP/SCANPIX

Viimasel ajal on „Aja auk“ väga nekroloogikeskseks muutunud, nii ka seekord, sest ma sain alles tagantjärele teada, et 20. oktoobril lahkus meie hulgast Nick Tosches. Enamik lugejaid ilmselt ei tea, kes on Nick Tosches, aga ma usun, et on siiski põhjust teada. Nick Toschese kohta võib öelda „muusikakriitikutest taas kord üks legendaarsemaid“.

Ta hakkas plaadiarvustusi kirjutama 60ndate lõpus ja kuna muusika oli tol ajal veel suhteliselt uus ning rokikriitika meedium praktiliselt leiutamata ja reguleerimata, kirjutasid paremad autorid nii, nagu torust tuli. Ikka nii, nagu kõlasid punk rock ja free jazz. Ikka nii, et kirjutaja oli selle kõige juures tähtsam kui kirjutatu. Ikka nii, et pigem tuli kirjutada aia august (mitte küll aja august, sest sel ajal aega ei eksisteerinud) kui aiast. Nick Tosches oli üks neist.

Teda ning veel legendaarsemat Lester Bangsi ja natuke vähem legendaarset Richard Meltzerit kutsuti ka mürapoisteks, ja ikka sellepärast, et nende tekstides oli palju müra. Nagu ka muusikas, millest nad kirjutasid, oli palju müra. See oli noorte inimeste ja noorte meediumite müra. Väidetavalt kirjutas Tosches Black Sabbathi albumist „Paranoid“ nii, et ta plaati ei kuulanud. Hiljem hakati tema kohta ütlema: aa, see on Nick Tosches, tema kirjutab plaatidest nii, et ei võta neid isegi ümbrisest lahti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles