See esmapilgul negatiivne iseloomuomadus kaitseb depressiooni eest (1)
/nginx/o/2017/06/05/6750401t1h6c8f.jpg)
30. oktoober 2019, 18:35
Selgub, et tee õnneni on lihtne: hooli vaid iseendast. Uus uuring leidis, et nartsissistid, kes peavad iseennast äärmiselt tähtsaks ning ei arvesta teistega, kannatavad väiksema tõenäosusega depressiooni ja stressi all.
Belfasti Queeni ülikooli uurijad vaatasid 700 täiskasvanut, kellel oli nartsissistlik isiksusehäire, et mõista, miks nad ühiskonnas läbi löövad. Uurijad olid huvitatud, et kui nartsissism on sotsiaalselt nii vastuvõtmatu, siis miks see endiselt püsib ning tänapäevastes ühiskondades isegi aina levinum on.
NY Post vahendab ajakirjas Personality and Individual Differences Journal avaldatud uuringut, kus leiti, et nartsissistid on mentaalselt tugevad ja unustavad sageli häbi. Seetõttu kogevad nad ka väiksema tõenäosusega depressiooni või stressi. Lisaks teistele mürgistele iseloomujoontele, on nartsissistid ka riskialtimad, omavad enda kohta suuri pettekujutelmi, näitavad teiste suhtes üles vähe empaatiat ning kogevad harva häbi või süütunnet, leiti uuringus.
Erinevate uuringute põhjal tehtud järeldused näitasid, et suurejooneline nartsissism kattub ka väga positiivsete vaimset tugevust näitavate iseloomujoontega, nagu eesmärgistatus ja enesekindlus. Need kaitsevad inimest depressiooni ja tajutava stressi eest. Uuringu autor Kostas Papageorgiou sõnas, et kuigi kõik nartsissismi juures ei tule inimesele kasuks, võivad mõned isiksusehäire küljed viia positiivsete tagajärgedeni.
Mis on Nartsissistlik isiksusehäire?
Selle isiksushäire levimus ühiskonnas on 0,5-1 protsenti. Nartsissistliku isiksushäire tuumaks on madal eneseväärtustamine ja jõuline õigustatuse tunne: ma väärin erikohtlemist, olen erakordselt andekas / särav / ilus / erivõimetega. Endale nii tugev tähelepanu ja õiguste nõudmine jätab paraku sageli teised varju ja nartsissistlik inimene käitub teiste suhtes alandavalt.
Nartsissistliku isiksushäirega inimene fantaseerib oma erilistest võimetest ja usub, et väärib erilist edu ja võimu. Mõnikord harva satub niisugune inimene tõepoolest võimu juurde, sagedamini aga on nii hõivatud oma fantaasiatest, et ei astugi reaalseid samme oma eesmärkide poole liikumiseks. Nii avastab ta lõpuks, et ka tal on normaalsed, inimlikud piirid, ja teised ei imetlegi teda nii nagu ta soovib. Sellega võib kaasneda tugev lüüasaamise ja häbitunne, mis elatakse välja teiste inimeste peal. Teiste suhtes on enesekesksel nartsissistlikul inimesel tähelepanu ja empaatiat minimaalselt, mistõttu suhted on sageli õõnsad ja konfliktsed. Nartsissistliku isiksushäirega isikud on kriitika suhtes äärmiselt tundlikud ja väldivad iga juhust, kus nende erilisus võidaks kahtluse alla seada.
Staatus on nartsissistlike inimeste jaoks olulise tähtsusega ja nad püüavad otsida olulise positsiooniga inimeste seltskonda, nende väärtust üle hinnates ja idealiseerides. Hapra enesehinnanguga kaasneb nii enda kui teiste vaheldumisi üleidealiseerimine ja alahindamine.
Arvatakse, et nii Madonnal, Donald Trumpil kui Saddam Husseinil on/oli palju nartsissistlikke jooni.
Allikas: Peaasi.ee