Eile astus Kuressaares kohtu ette Jaan Palu, keda süüdistatakse päästeametnik Sulev Kallavuse tapmises mullu detsembris ja Elari Kahestile eluohtlike kehavigastuste tekitamises. Et midagi sellist võis juhtuda Eesti üheks turvalisemaks peetud linnas, oli siinse kogukonna jaoks suur hoop.
Eilsel avaistungil ütles Palu kaitsja Sandra Sepp oma kõnes, et see, mis tegelikult juhtus, ei ole üheselt ja täpselt selge, ometi on meedia Palu juba ette süüdi mõistnud. "Ajakirjanduse eesmärk on tekitada lugejates emotsioone," tähendas Sepp.
Jaan Palu eile end Sulev Kallavuse tahtlikus tapmises süüdi ei tunnistanud. Mees põhjendas, et ei mäleta, mis sel ööl juhtus. Paraku ei kehti siin teada-tuntud ütlus, et "mida ei mäleta, seda pole olnud".
Jaan Palu pole seaduse silmis sugugi puhas leht. Juba enne möödunud aasta detsembrit oli mehel mitu kehtivat karistust. Tema vägivallategude ajalugu on pikk. Juba 2012. aastal pandi toona 26-aastasel Palul käed raudu selle eest, et ta Aste alevikus võõra korteri ukse maha lõi, korterisse tungis ja selle perenaisele kahvliga pähe virutas.
Mullu 8. detsembril jagas Palu hoope noaga. Missugune puhta südametunnistuse ja heade kavatsustega inimene võtab õhtul aega veetma minnes kaasa noa? Et äkki läheb tarvis?