Evestus ihkab näha tõsiseltvõetavat kandidaatide nimekirja peaprokuröri ametisse (6)

«Isegi kui senine peaprokurör on selleks olnud liialt keskendunud enda valimis- ja olelusvõitlusele (inimlikult ju igati mõistetav), peaks õiguskaitsesüsteemis pikka praktilist kogemust omav justiitsminister hästi teadma, et mitmed professionaalidest endised prokurörid tegutsevad tänasel päeval lugupeetud, hinnatud kohtunike, advokaatide või ministeeriumi ametnikena,» kirjutas Evestus. 

«Ma ei saa nõustuda, et senise peaprokuröri ametiaja täitumine annab põhjust kinnitada, et riigis puuduvad tunnustatud ja vastutust taluvad juristid. Olgu siis nad täna organisatsiooni sees või sealt juba lahkunud. Pigem me ei kuule neist. Ja isegi juhul, kui need juristid pole endised prokurörid, ei asu võitlustulle ega soovi valada oma viimast veretilka ja vaimujõudu EKRE-süüdistustega võitlemiseks, siis oleks aus ja väärikas, et me vähemalt teaksime, et nad on olemas. Seni teame, et on vaid üks ja sellest on vähe,» kirjutas Evestus sotsiaalmeedias. 

Kolmapäeval teatas justiitsminister Raivo Aeg, et ei esita Lavly Perlingut järgmiseks ametiajaks riigi peaprokuröri ametisse. Küll aga pakkus ta välja, et Perling jätkab ametis uue riigi peaprokuröri leidmiseni. Eile teatas Perling, et on nõus riigi peaprokuröri kohusetäitja ametis jätkama. 

Postimees avaldab Evestuse postituse täismahus: 

Lisatud lühikese loo kokkuvõtteks – peaprokuröri kandidaate on prokuratuuris piisavalt ning lihtsal rahval ei tohiks muret olla. Ometi ei julgenud ükski prokurör vähemalt kümme kuud tagasi prokuratuuris valju häälega unistada peaprokuröri ametikohast, sest kõik teadsid, kellele see kuuluma peab ning sellist reetmist välditi eos.

Ometi ei ole seni ühegi tegutseva ja seeläbi ka tunnustatud prokuröri nime välja käidud. Selle kandidaadi väljakutseks oleks oma tugeva (või siis halvimal juhul ka nõrga) kaela eksponeerimine ja seda kõike senise peaprokuröri (reedest kohusetäitja) valvsa pilgu all. Olukord on pinev, kõik on võimalik, terav poliitiline diskussioon jätkub – ning töörahu säilitamine mind selles olukorras ei veena. Viimase kõikuma löömisele aitas kaasa muidugi valitsuse ebakindlus ja jäärapäisus. Aga inimene ja seega ka töötaja kipuvadki olema tihti vaid mänguasjad.

Aga kuna ma pole ei valitsuse ega prokuratuuri liige, siis jäägu see sinnapaika. Üks teine asi teeb hoopis muret.

Reaalselt paneb mind kurvastama asjaolu, et süsteemist lahkunud spetsialiste ei meenuta selles väidetavas olematus konkurentsis keegi. Isegi kui senine peaprokurör on selleks olnud liialt keskendunud enda valimis- ja olelusvõitlusele (inimlikult ju igati mõistetav), peaks õiguskaitsesüsteemis pikka praktilist kogemust omav justiitsminister hästi teadma, et mitmed professionaalidest endised prokurörid tegutsevad tänasel päeval lugupeetud, hinnatud kohtunike, advokaatide või ministeeriumi ametnikena.

Ma ei saa nõustuda, et senise peaprokuröri ametiaja täitumine annab põhjust kinnitada, et riigis puuduvad tunnustatud ja vastutust taluvad juristid. Olgu siis nad täna organisatsiooni sees või sealt juba lahkunud. Pigem me ei kuule neist. Ja isegi juhul, kui need juristid pole endised prokurörid, ei asu võitlustulle ega soovi valada oma viimast veretilka ja vaimujõudu EKRE-süüdistustega võitlemiseks, siis oleks aus ja väärikas, et me vähemalt teaksime, et nad on olemas. Seni teame, et on vaid üks ja sellest on vähe.

Ma ikka veel usun, et see ametikoht ei ole poliitikute huvidest lähtuvalt täidetav ja usun, et iga prokuröri saadab tema töös sõltumatus. Olen jätkuvalt arvamusel, et peaprokuröri amet on väljakutseid esitavaks ametikohaks ning ihkaks näha kandidaatide tõsiseltvõetavaid nimekirju.