Pusime edasi vaatamata nokk-kinni-saba-lahti tundele

Nüüd lisasime veel ühe tegevuse – maasvõitluse. Miks? Sest midagi peab paarilisega veel tegema, kui sa oled ta juba maha istutanud. Ma tean, et olen selle üle juba palju imestanud, kui palju MMAs mõelda tuleb, aga pean seda veel tegema.

Treeneri sõnutsi on MMAs kõige füüsilisem maadlus (mida oli enda keha pealt tunda) ja poksiski ei tasu niisama ringi vahtida, aga maasvõitlus olevat kõige tehnilisem. Sel nädalal jõudsime seda teha korra ja rahulikus tempos. Nagu maadluski alguses oli maasvõitluse esimene kord pigem lõbus nikerdamine kui üliraske töö. (Päriselt on asi naljast muidugi kaugel.)

Maasvõitluse ABC

Kolmapäeval tulid kasutusele uued mõisted: side control ehk küljelt kontroll, cross face ja «põhi-lõuna».

Küljelt kontroll tähendab, et paariline on selili maas, jalad kõverdatult ja mina tal oma keharaskusega peal, toestuseks surun varbad-põlved matti. Ühe põlve surun talle vastu puusa, teise kõrva juurde. Teist puusa kontrollin ühe küünarnukiga ja teise küünarnuki surun teiselt poolt vastu kaela. Oluline on olla tihedas kontaktis, et meie vahele ei jääks vaba ruumi, kuhu teine näiteks oma põlve võiks suruda või muud moodi end vabaks rapsida. 

Cross face«i puhul jääb asend suhteliselt samaks. Ainult et üks käsi tuleb panna vastase kaela alt läbi, siis näiteks cable grip»iga oma käed lukustada ja seejärel suruda õlg vastasele näkku. 

Kui uus info pole veel lihastesse jõudnud, võtab aega, mõtlemaks, kuhu pista käsi, millised on enda toetuspunktid, mida teevad jalad ja kuhu üldse peaks välja jõudma.

«Põhi-lõuna»-asendit saab kasutada, kui paariline tahab alt põgenema hakata. Kõige lihtsamalt öeldes tuleb peal oleval tõsta põlved õhku, ajada jalad sirgeks, samal ajal säilitades surve teise torsole. Seejärel kõnnin jalgadega vastase näo kohalt teisele küljele. (Mõistate nüüd, mida detailirohkuse all mõtlen?)

Pusimist oli igatahes küllaga. Kui uus info pole veel lihastesse jõudnud, võtab aega, mõtlemaks, kuhu pista käsi, millised on enda toetuspunktid, mida teevad jalad ja kuhu üldse peaks välja jõudma. Lõpuks proovisime kolme põhitegevust – poksi, maadlust, maasvõitlust – kokkugi panna, et saada aru, kuidas ühelt teisele üle võiks minna.

Aga mida juustega teha?

Juba maadluse ajal tekkis kõigil, kel poisipeast pikemad juuksed, probleem: mida teha lühemate juuksesalkudega, mis treeningu käigus patsist välja kipuvad tulema? Ärge saage valesti aru, asi pole niivõrd esteetikas kuivõrd selles, et päris valus on, kui paarilise küünarnukk satub nende õrnade udemete peale ja kipub liikumise käigus neid tirima-sikutama. 

Naersime Lilliga, et see on vist päris hea viis, kuidas vastast alistuma panna. Treener Henri teadis jälle rääkida, et Tallinnas, kus Brasiilia ju-jutsu (võitlussport, kus keskendutakse eelkõige maasvõitlusele) olevat naiste seas populaarne, ajavad paljud õrnema soo esindajad pool pead just sel põhjusel paljaks, et juukseid juurtega koos välja ei tõmmataks. Ja mina arvasin, et see on lihtsalt soengumood!

Jäin aga teema üle mõtlema ja pöördusin küsimusega hea tuttava Kristeli poole, kes ju-jutsut Tartus juba mitu aastat harrastab. Tema kinnitas, et jah, juuksed ongi igal pool. Ajaga harjuvat ära, valulävi kasvab, samuti teadlikkus, mida ja kuidas maasvõitluse ajal teha. 

Kristel esitas sama küsimuse oma trenni naiste Facebooki vestluses. Arutluse käigus selgus, et osa eelistab igasuguseid kõvu punutisi. Teised jälle väidavad, et mida rohkem patse, seda enam võivad need kuhugi alla jääda. Kõrged krunnid jäävat lukuvõttest väljapugemisele ette. Üks neiu, kel ongi pool pead paljaks aetud, teatas, et temal olevat trennis küll üsna mugav olla. Lõpuks tõdeti sama, mida Kristel alguseski ütles: ajapikku harjub, et juuksed jäävad igale poole alla.

Üks teadjamatest jagas vestluses toredat linki, kuidas firma Grapple Happy on püüdnud seda probleemi lahendada: spetsiaalse mütsikesega Happy Hair Hat, mille alla saab kõik lahtised juuksed toppida. Näeb väga praktiline välja, aga katsun algkursuse lõpuni siiski muude meetoditega hakkama saada.