Aju kaitseb inimest surmamõtete eest (1)

Selleks, et inimene suudaks olevikus muretult elada, on aju programmeeritud nii, et surm ning sellega seonduv kategoriseeritakse ühes vanaduse, teiste inimeste, õnnetuste ja riskikäitumisega. Kui paluda inimesel mõelda iseenda surmale, väheneb aktiivsus aju piirkonnas, mis hindab tulevikku.

Iisraeli Ülikooli teadlane Yair Dor-Ziderman seletab, et inimeste ajudes käivitub surmaga seonduva info saamisel mehhanism, mis vähendab info tõsiseltvõetavust. See mehhanism hakkab tööle nii pea, kui inimene jõuab arengult nii kaugele, et suudab ette kujutada, et kunagi saabub surm. See läheb vastuollu inimelu bioloogilise aluse – ellujäämisinstinktiga – ning ajul tuleb sellest tingitud ärevusega toime tulemiseks kohaneda.

Dor-Ziderman korraldas koos kolleegidega katse, mille käigus vaadeldi, kuidas reageerib aju surmamõtetele seoses teiste inimeste ja iseendaga. Selleks paluti osalejatel jälgida ekraani, millel vilkusid võõraste inimeste pildid vaheldumisi osaleja enda pildiga. Ühes piltidega ilmus ekraanile valik sõnu, millest pooled olid surmaga seotud sõnad. Teadlased leidsid, et kui ekraanile ilmus võõra inimese pilt ja pildi alla surmaga seotud sõna, saatis aju signaali, millele järgnes üllatunud reaktsioon. Kui ekraanile ilmus inimese enda nägu ja surmaga seotud märksõna, signaali ei tekkinud ning vastav aju piirkond kaotas aktiivsust. Samuti kaotas aktiivsust tuleviku hindamisega tegelev aju piirkond.

Uuringu tulemused kinnitasid seiskohta, et ajul on konkreetne mehhanism, mille eesmärk on vältida surmamõtteid ja nendega seonduvat ärevust.