Ene-Mall Vernik-Tuubel: eksamid peavad jääma (2)

Minu eksamiteajad on jäänud aastakümnete taha. Mis mälestustekihtidest õpingutega seoses meenub? Uskumatu küll, aga mida aasta edasi, seda teravamalt eralduvad mälestustest eksamid. Nendeks valmistumine, eksamiülesandega toimetulek, vestlus eksamineerijaga … Ja pingelangus, kui proovikivi kord läbi on – milline nauding ja rahulolu, rõõm ja uhkusetunne. Mõnikord muidugi ka kibestumine ja kahjutunne. Emotsioonid igal juhul.

Eksamid on õpingute osa. Õpid end kokku võtma ja aega kavandama. Lühikese ajaga tuleb kogu materjalile ring peale teha, see mõtestada ja läbi töötada, korrastada, mäluskeemidesse salvestada, korrata – ja suuta kõike vajalikul ajal vajalikus mahus meelde tuletada. On vaja teada fakte, osata kasutada reegleid, olla loov. On vaja tunda ennast kui õppijat: tunda oma meeldejätmisvõtteid, saada selgust oma õppimisstiilis, suuta toime tulla olemasoleva ajaga.

Eksam ei ole ainult – ja ütleksin, et üldse mitte eelkõige – ainealaste teadmiste kontroll. See on võimalus hinnata küpsust õppijana, kavandada tegevust ajaliselt piiratud tingimustes, keskenduda, olla täpne. Samuti peegeldada toimetulekut keeruliste emotsionaalsete olukordadega, rõõmustada edu korral ja osata vastu võtta ebaõnnestumisi.

Eksamitega on seotud ka mitmekesised sotsiaalsed suhted: kellelt ja kuidas vajadusel ise abi paluda, valmisolek aidata abivajavat klassi- või grupikaaslast, eksamijärgne koosrõõm, aga ka suutlikkus kaasa elada neile, kellel kõige paremini ei läinud. Selle käigus õpitakse, kuidas kaasa tunda, kuidas sisendada usku nii endasse kui õpingukaaslastesse, kuidas kaotusega toime tulla.

Minu arvates tuleks liikuda selles suunas, et võimalikult kõik teeksid põhikooli lõpus eksameid.

Põhikooli õppekavas on rida üldpädevusi, mille kujunemist eksam igati toetab ja mille omandatusest võimaldab eksam ülevaate saada. Õpipädevus tähendab suutlikkust organiseerida õppekeskkonda, planeerida õppimist ja seda plaani järgida, analüüsida oma teadmisi ja oskusi, motiveeritust ja enesekindlust.

Samuti on oluline enesemääratluspädevus: suutlikkus mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi, analüüsida oma käitumist eri olukordades. Tähtis on ka suhtluspädevus, et arvestada olukordi ja mõisa suhtluspartnereid ning suhtlemise turvalisust.

Eksamitega kaasnev pakub rikkalikult võimalusi nende oskuste kasutamiseks ja arendamiseks. Ja nüüd kavatseme need võimalused õpikeskkonnast ära võtta, õpikeskkonda vaesestada. Tasemetööd seda ei asenda. Tasemetööd ja nende vorm – ainetestid – ehk sobivadki ainealaste teadmiste kontrolliks, enda proovilepanekukogemust saab neist vaid näpuotsaga. On tavaline klassitöö, ei rohkemat. Ja kõigele lisaks on püüdlemine testimise suunas pürgimine ameerikaliku koolikultuuri poole. See on eemaldumine Saksa kasvatuskultuurist, kus on Eesti koolikultuuri juured. See on eemaldumine ka Põhjamaade koolikultuurist, mille poole püüelnud oleme.

Ah et juba praegu umbes kolmandik õpilasi ei tee eksameid? Et osa lõpetab koolieksamiga ja need nagu polekski päriseksamid, ja siis need teised – no ma ei tea, kes veel – individuaalse õppekava järgi õppivad erivajadustega õpilased? Minu arvates tuleks liikuda selles suunas, et võimalikult kõik teeksid põhikooli lõpus eksameid. Mitte suunas, et kui juba osa eksamit ei tee, ei peaks keegi tegema. See on iseeneslik minnalaskmise meeleolus kulgev areng, millest keegi ei võida, kuid paljud kaotavad. Kaotavad enesekohastes oskustes, oskuses õppida, kavandada oma aega, suutlikkuses pingutada, keskenduda, taluda pinget, oskuses kontrollida emotsioone, oskuses nautida edu ja taluda ebaedu.

​

Tasemetööd ehk sobivadki ainealaste teadmiste kontrolliks, enda proovilepanekukogemust saab neist vaid näpuotsaga.

Ja seda kõike olukorras, kus maailm on muutumas üha konfliktsemaks, kus muutused on kiired ja otsuseid tuleb vastu võtta pingeolukorras. Haridusstrateegia 2035 lähtub just arusaamast, et haridus peaks andma inimesele võimaluse valmistuda toimetulekuks kiiresti muutuvates, konfliktsetes ja emotsionaalselt pingestatud olukordades.

Eksamite juurde kuuluvat pinget, niinimetatud eksamipalavikku tuleb õppida taluma ja kontrolli all hoidma, konstruktiivselt käituma. Elus on pingerikkaid olukordi küll ja veel, eksamid võimaldavad jälgida end sellises olukorras ja kogeda selliste olukordadega toimetulekut.

Ei ole õppijale vaja sisendada, kui õudne üks eksam on, ja et tolku pole sellest mingit, sest niikuinii ei mäleta pärast eksamit enam midagi. Sisendagem hoopis, mida meeldivat ja kasulikku eksam pakub, milliseid võimalusi sisaldab. Loogem õpikeskkondi, mis võimaldavad õpilasel end proovile panna, juhendagem õpilast oma proovilepanekutega toime tulema, motiveerigem teda pingutama ja pingutuse tulemust vastu võtma. Eksam on õpingute pidupäev, andke õpilasele võimalus kogeda pidupäeva­emotsioone.