Harry Tuul: riigifirma mugav tümitamine (3)
/nginx/o/2019/01/30/11752324t1hab18.jpg)
11. oktoober 2019, 05:00
Kuigi ükski seadus sedasi ei sätesta, on Eestis sisuliselt kahte sorti ettevõtteid: eraettevõtted ja riigifirmad. Kui esimesed peavad lähtuma äriseadustikust, siis teistelt eeldab avalikkus vaikimisi vajadusel ka selle eiramist.
Ses suhtes on ka riigifirmade juhid pidevalt kahvlis. Ühelt poolt on neil kohustus lähtuda ettevõtte ärilistest huvidest, teiselt poolt sunnib avalikkus neid ajama kahjumlikku äri.
Riigile kuuluv Eesti Post on otsustanud tõsta ajalehtede ja ajakirjade kojukande tasu tulevast aastast keskmiselt 11,1 protsenti. Hinnatõusuga lisanduv raha lubati suunata madalapalgaliste postitöötajate palgatõusuks. Meediafirmad reageerisid valulikult ning kuulutasid, et kogu süsteem ähvardab kokku variseda. Nende hinnangul võib hinnatõus ning samal ajal vähenev kojukande maht ja kiirus tuua kaasa lehtede tellimise kadumise maapiirkondades.
Kui ühiskonnal on kokkulepe, et kojukande teenus peab ilmtingimata säilima, siis peaks pöörduma vastava ministri poole, mitte tümitama Eesti Posti.
Kojukande teenus on kahjumlik. Seda isegi juhul, kui riik annab kojukandeks 1,8 miljonit eurot ning lehetellijad maksavad omaosaluse. Lähemalt vaadates maksab Eesti Post sisuliselt ise ka dotatsiooni kinni, tasudes näiteks tänavu riigieelarvesse 1,6 miljonit eurot dividende. Sisuliselt doteerib riigifirma ise oma kahjumlikke tegevusi ning maksumaksja ei kuluta selleks sentigi.
Või teistpidi. Kui kojukanne maale oleks ka päriselt tulus äri, siis suudaks Eesti Posti konkurent Express Post ju selle tühimiku täita. Kaks suurt meediamaja Postimees Grupp ja Ekspress Grupp on soovinud oma postifirmast hoopis vabaneda ning see jäi kümnendi alguses tegemata vaid konkurentsiameti keelu tõttu.
Meediafirmad teavad, et praegusest Eesti Postile eraldatavast summast ei piisa. Juba 2017. aasta aprillis tegi Eesti Ajalehtede Liit ettepaneku tõsta perioodika maakojukande dotatsiooni 2,5 miljoni euroni, sest vastasel juhul ootaks perioodika kojukannet 34-protsendiline hinnatõus. Nii on ka laias laastus läinud.
Lahendused on siiski olemas. Kojukande teenuse säilimise saab saavutada kahel viisil: kas maksab tellija või maksumaksja. Kuna tellija seda teha ei suuda, siis tuleb pöörduda maksumaksja poole.
Maksumaksja rahakotti ei saa aga avada mitte Eesti Post, vaid vastav minister riigikogu otsusel. Seega, kui ühiskonnal on kokkulepe, et kojukande teenus peab ilmtingimata säilima, siis peaks pöörduma vastava ministri poole, mitte tümitama Eesti Posti. Sest see pole äriline, vaid puhtalt poliitiline otsus.