Näitus, mis muudab kõike ja kõiki

Näituse lõbusad nihestused annavad muu hulgas vanemate kunstnike teostele ka täiesti uue elujõu. Uued seosed loovad uusi tähendusi – mitte pühaduseteotus, vaid teurgia. «Sõna saab kunstnik» käsitleb eesti kunstipärandi ja nüüdiskunsti kahekõnet täiesti painevabalt; loobub arhiivide indeksiaalsest rangusest ning lööb kõikvõimalikud hierarhiad või line­aarsused rõõmsalt uppi. Näitusekülastaja siseneb siin elavate sümbolite valda, rituaalide ja teisenemiste maailma. Sellised näitused tuletavad meelde, miks on üldse kunsti vaja. See on püha, lõbus ning meeldivalt ksenofiilne.

Müütiline masinavärk

Siia saabuja võib juba üle saali kiigates aimata selle suurejoonelisust ja vägevust. Ent enne põhilist käänakut, mis ülejäänud töödeni viib, kohtub näitusekülastaja Merike Estna installatsiooniga «Ohustatud aegade ookean», mis inkorporeerib endasse Elmar Kitse maali «Lilled» ja Nikolai Kormašovi «Natüürmordi musta kandikuga». See mõjub kui isevärki altar. Malbete värvide, vanade maalide, katkestuste ning üleminekute vahel võib näha ka tantsisklevat, kergelt ülemeeliku olemisega Surma kuju ning tema eredast valgusest (!) koosnevat varju. Põletav heterogeensus: kokku on tegu täiesti ogaralt kauni teosega, milles kohtuvad erinevad kiirused, ihad ja mõttesuunad. Siivsused ning intensiivsused – Estna on meisterdanud müütilise masinavärgi, mis on korraga värav, hoiatus, luuletus ning ühtlasi ka elujaatav nali. Surm ja selle vari: siin on üheskoos vana ja uus, humoorikas ja kanooniline. Teoste kolmik tervitab näitusekülastajat nagu mõne müsteeriumi valvur või vana sõber.

Edasi, keset näitusesaali, seisab uhke ja ilus, kirevate värvidega kaetud konstruktsioon. Kristi Kongi on teinud eesti modernismi klassiku Henn Roode maalide ümber suure värvidest koosneva raamistiku või labürindi, mis mõjub oma jõulisuses ühelt poolt katkestuse, ent teisalt ka millegi olulise liikvele lükkamisena. Pidevus ja teisenemine; pidev teisenemine. Piirjoon raami ja raamitava vahel hägustub – nagu ka Estna töö puhul, on siingi tegemist omamoodi mosaiigi või kimääriga, mis ühendab fragmenteerimise kaudu. Roode maalid mõjuvad Kongi kontekstis nagu mõne irreaalse hoone aknad; hoone sisemus asub aga alati kusagil Mujal. Samas on Kongi meeliülendav labürint Roode töödele ideaalne foon, tuues neis esile midagi, mida tänapäeva näitusevaatajal oleks muidu võib-olla raske näha.

Tähenduste paljusus

Võibki öelda, et Kongi ja Roode kahekõne tekitab vaatajas omamoodi prismaatilise efekti: Roode eri aastatel valminud maalid koonduvad just nagu uueks kildjaks tervikuks, samas on igal sammul näha, kuidas värvid ja vormid neis murduvad, muunduvad või isegi tantsu löövad. Ühest võimalusest saab järsku mitu. See on otsekui unenägu, eri tasemel intensiivsuste konstellatsioon.

Teatud mõttes on Kongi ja Roode koos loodud värvide labürint ka prisma näitusekülastaja psüühikale või teadvusele. Nagu valguskiir, mis prismat läbides küll teiseneb, ent siiski ka iseendaks jääb, avastab ka näitusekülastaja Kongi ja Roode installatsiooniga kokku puutudes, et on lisaks endale veel ka keegi Teine. See on väga oluline ning ühiskondlikult väärtuslik kogemus – identiteet on nii ehk naa muutuv suurus ning põhimõtteliselt on iga isik võimeline suhtlema kõigi teistega. Ometi kiputakse seda pahatihti unustama. Vahest ongi kunst kogu oma paljususes see, mis meile seda tõsiasja meelde tuletab? Sellise nurga alt vaadates annab Kongi ja Roode töö kogu näituse mõistmiseks võtme kätte.

Kogu näitus on täis üllatavaid, rabavaid dialooge. Kõike saadab meeldiv paljusus ja mitmekesisus; tähendused liiguvad, teisenevad ja uuenevad. Siinsamas on Kaido Ole astunud dialoogi Andres Toltsiga – viimase varajane maal «Maamõõtjad» on saanud Olelt selgelt aupakliku, ent samas ka intrigeerivalt napaka edasiarenduse. Ole maal «A.T. kenotaaf» kujutab «Maamõõtjate» all Toltsi ennast, kes vaatab maa alt üles oma loomingu poole. Ole maal ühildub Tolt­si omaga vaat et täiuslikult, aga samas muudab selle sisu märkimisväärselt: katkestus; t­ransformatsioon. Ole avaldab siin Toltsile tunnustust, avardab märkimisväärselt tema maali võimalike tõlgenduste välja ning ühtlasi suhtleb kolleegiga.

Tulemus on liigutav. Tolt­si kujutis siseneb nüüd pos­tuumselt justkui omaenda teose maastikule – teise kunstniku töö kaudu. Algupära, mis luuakse alati hiljem. Tähendus, mis sünnib erinemise läbi, ning ühtlasi ka tähendus, mille sünd lükatakse alati edasi. Kummitusliku kohaloluna suhtleb maalitud Tolts nüüd iseenda loodud maamõõtjatega, ehkki tema öeldu jääb näitusekülastajale (vähemalt esialgu) saladuseks. Samal ajal paistab kõigele peale Ole maalitud päike, kes võib-olla teab, aga ei ütle midagi.

Iseenese anagramm

Arvestades näituse üldist kahekõne-printsiipi, on igati loogiline, et Eha Komissarov on näitusele kutsunud ka külaliskuraatori. Maria Arusoo on omavahel muu hulgas kokku viinud Aili Vindi, Georg Friedrich Schlateri ja serbia kunstniku Ivana Bašići. Tööd justkui mujalt, ent just seetõttu olemuslikud.

Siin näeme ulmelisi, tehnoloogilisi ning pinge all moondunud kehasid. Kokku loovad need vägivaldse ja erootilise jõuvälja, mis moonutab ühtlasi ka kogu näitust – ilu mutatsioon ja mutatsiooni ilu. Ihamasinad kohtuvad masinlike ihadega ning toodavad üksteise kontekstis midagi uut ja lummavat. Iga keha on nüüd võõrkeha; ilu versioonid on ühtlasi ka selle perversioonid. See on ääretult kaunis.

Kogu näitus on mõnusalt huligaanne, mitmehäälne ning maagiline. Flaami kunstnik Jan Van Imschoot on dialoogis Ene-Liis Semperi ja Kiwa legendaarse teosega «Oaas» – koos väljendavad nad siin Imschooti sõnul teatavat vabastavat «anarhobaroklikku» hoiakut. Maailmas võiks sellist hoiakut rohkemgi olla.

Näituse «Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik» hoiak tervikuna on samuti vabastav, uusi, veidraid seoseid liikvele lükkav. See inspireerib. Näituse põrandal võib näha ka mitmeid intrigeerivaid küsimusi, mis suunavad nähtu üle mõtisklema, ent ei anna kunagi ühtegi vastust ette. Need on kaasavad, kuna näitus uuribki ennekõike suhteid, mitte asju – kõik on kõigele kontekstiks; alati uus.

Näitusekülastaja siseneb siin rituaalide ja teisenemiste maailma. Sellised näitused tuletavad meelde, miks on üldse kunsti vaja.

Iga teos muudab teisi: Vladimir Dubossarsky maal «Renessanss» kujutab võitlevaid popkultuuri figuure: muu hulgas ka näiteks «Troonide mängu» sarja protagonisti Jon Snow’d, kõikvõimalikke arvutimängude karaktereid koos legendaarse Bruce Leega, aga ka kõigi lemmik-Pokémoni – Pikachud. Evald Okase maal «Mahtra sõda» seevastu kujutab Mahtra sõda. Ometi hakkavad niimoodi kõrvutatult mõlemad vaatemängud omavahel resoneerima ning annavad teineteisele palju juurde.

Vestlused kunstnike teoste vahel korduvad, mutatis mutandis, kogu näituse vältel ning ületavad mitu korda ka meediumi piire – eri valdkonna kunstnike tööd aitavad teisi täiesti uuel moel mõista.

Üks parimaid näiteid sellest on kombinatsioon Laura Kuuse segameedia installatsioonist «Sotsiaalne keha» ning selle ees olev Tamara Ditmani skulptuur «Mäng». Ditmani pronksist skulptuur kujutab kinni seotud silmade ja välja sirutatud kätega inimest. Esmalt jääb seos Kuuse teosega hämaraks: «Sotsiaalne keha» koosneb lihtsalt Üüve-Lydia Toomperet kujutavatest piltidest ning ühest laes rippuvast kiivrist.

Kui aga see kiiver pähe panna, leiab näitusekülastaja end korraga virtuaalsest ruumist, kus enne seinal olnud teos jätkub omamoodi. Oma silmi ei saa uskuda: näitusekülastaja näeb nüüd Toomperet ka 360-kraadise tehisruumi kaugustes, mida «tegelikkuses» ei eksisteerigi... Samal ajal sarnaneb näitusekülastaja ise sel hetkel äravahetamiseni Ditmani pronksskulptuuriga. Võikski öelda, et «Mäng» kujutabki tegelikult näitusekülastajat (on seda alati teinud?) ja kommenteerib tema «Sotsiaalse keha» elamust. See on täiesti sõge kombo – nii hea asja peale ikka annab tulla.

Kuid selliseid meediumiüleseid kõnelusi on veel: väga kaunilt mõjuvad Amandus Adamsoni 1920. aasta skulptuurifragmendid muuseumi arhiivist, mis on paari pandud Jonna Kina poeetilise videoga «Somnivm». See kujutab Carrara linna mägesid Itaalias, millest on kaevandatud pea kogu maailma marmor. Digitaalselt töödeldud video mägedest, mis sisaldavad mingil kujul (juba ette?) kõiki maailma skulptuure. Kõik ongi juba siin, selles marmoris, selles videos. See on iseenese anagramm.

«Sõna saab kunstnik. Avatud kollektsioonid» ajalooülene lähenemine näitab jõuliselt, et Eesti Kunstimuuseumi kogud on väge täis. Vanad teosed ületavad oma ajalise konteksti piirid ning kõnetavad kunstihuvilisi ka siin ja praegu. Näituse mõnus nihestustöö teeb äärmiselt rõõmsaks.

Mõistagi on siin veel väga paljude kunstnike töid, mis paraku käsitlemist ei leidnud, aga jäägu need siis näitusekülastajale meeldivateks üllatusteks. Halbu või ebaõnnestunud töid siin näitusel ei ole.