Edward Lucas: miks me vaikime? (12)

Me teame ajupesulaagrites hoitava miljoni inimese kohta. Iidsete kultuuride, keelte ja uskude hävitamisest. Lapseröövidest. Rahvamasside kontrolli kohta, mida toetab uus kõrgtehnoloogiline jälgimissüsteem, mille kõrval paistab George Orwelli romaani «1984» teleekraan leebe privaatsusriivena. See kõik on meile teada.

Me teame elundite eemaldamise kohta poliitvangidelt - õige nimega riiklikult toetatud lihunikutöö. Me teame kinnimätsimistest: Tiananmeni väljaku, Kultuurirevolutsiooni, Suure hüppe, Tiibeti okupeerimise kohta. Me teame keskkonna allakäigust. 

Ometi me vaikime. Hiina on solvamiseks liiga suur, rikas ja võimas. Selle kombitsad ulatuvad sügavale läände. Isegi USA president palub hiinlaste abi poliitilise rivaaliga toimetulemiseks. Londoni City on Hiina rahast üle ujutatud. Saksa eksportööridel paneb väljavaade Hiina keskklassile ja tärkavatele firmadele müümisest sülje jooksma. Hiina ostab lääne võlga, müüb sellele tarbijate õnnelikuna hoidmiseks vajalikke kaupu ja kiirgab stabiilsust ja jõudu. 

Hiina on solvamiseks liiga suur, rikas ja võimas. 

Mind ajab vihale mu oma valitsuse nõrkus selles küsimuses. Mind ajab marru suurte lääneriikide suutmatus seista Taiwani, Hongkongi meeleavaldajate ja inimõiguste eest kõikjal Hiina Kommunistliku Partei diktaatorliku valitsemise all. 

Eriti kurvastab mind aga Kesk- ja Ida-Euroopa endiste vangistatud rahvaste vaikimine. Nad teavad, kuidas näeb välja okupatsioonivõimu poolne lämmatamine. Oma laste meelte mürgitamine propagandaga ei ole neile võõras. Nad teavad, mis tunne tekkib, nähes oma ajaloo võltsimist, kangelaste vangistamist ja õudusunenägude teostumist. Samuti pole neile võõras näha välismaailma õlgu kehitamas ja edasi liikumas. Elu on keeruline. Teie riik ja rahvas olid valel ajal vales kohas. Palun vabandust.  

Olukorda raskendab see, et need riigid on nüüd vabadena liigagi rahul oma leinas ja hiilguses püherdamisega. Mul ei ole midagi kuritegude mälestamise ja võitude tähistamise vastu. Patriotism ja sotsiaalne sidusus nõuavad jagatud ajaloo ja saatuse tunnet. Aga neid sündmusi tuleb näha praegu aset leidvate samavõrd tõsiste inimväärikuse ja vabaduse rikkumiste kontekstis.

Mis on Jalta, Katõni, Molotovi-Ribbentropi pakti, Trianoni lepingu, Holodomori, Suure Terrori, Praha kevade, Varssavi ülestõusu või Tartu rahulepingu järjekordse mälestamise mõte, kui me ignoreerime samal ajal piina ja katsumusi, mida tekitatakse meie kannatavatele vendadele ja õdedele teisel pool maailma?

Ma tahan näha kõigil tulevastel ajaloolistel mälestusüritustel Kesk- ja Ida-Euroopas aukohtadel Hiina dissidente, eksiilis elavaid tiibetlasi, Hongkongi meeleavaldajaid ja Taiwani ametikandjaid rääkimas sellest, kuidas nende praegused võitlused meenutavad nende võõrustajate kunagisi heitlusi.

Selle piirkonna ajaloost jookseb ühendava niidina läbi hooletusse jätmise ja reetmise tunne. Välismaailm teadis, mida Stalin, Hitler ja teised kurjategijaid plaanisid, kuid ei teinud midagi. Riigid, mis olid kunagi selle moraalse laiskuse ohvrid, tegelevad nüüd ise samaga, omades palju nõrgemaid ettekäändeid rumaluseks ja ükskõiksuseks.

Ma tahan näha kõigil tulevastel ajaloolistel mälestusüritustel Kesk- ja Ida-Euroopas aukohtadel Hiina dissidente, eksiilis elavaid tiibetlasi, Hongkongi meeleavaldajaid ja Taiwani ametikandjaid rääkimas sellest, kuidas nende praegused võitlused meenutavad nende võõrustajate kunagisi heitlusi. Vastasel juhul on meie mälestusüritused küüniline ja enesega rahulolev teesklus. Me teame. Küsimus on selles, mida me selle teadmisega peale hakkame. Ajalugu jälgib meid. 

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.