Priit Pullerits: vana Euroopa ähvardab meid jälle (11)
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
26. september 2019, 09:27
/nginx/o/2019/09/25/12595921t1h05b6.jpg)
Teadagi, mida nn parketi- ja salongikõlblikus seltskonnas tuleb teha, kui kedagi sõnakuulmatut on vaja millekski sundida. Siis tuleb ähvardada trahviga. Nagu ähvardas tunamullu migrandikvootidele vastu punnivaid riike Euroopa Komisjoni asepresident Frans Timmermans.
Summadestki oli juttu: veerand miljonit eurot iga migrandi pealt, keda liikmesriik keeldub vastu võtmast.
Nüüd on jälle trahviähvardus lauda löödud. Eelmisel nädalal kohtunud Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Itaalia valitsusjuht Giuseppe Conte avaldasid arvamust, et neid riike, kes ei võta migrante vabatahtlikult vastu, tuleb karistada. Ja ei kuidagi teisiti, kui ikka trahviga.
Seega on rahalistest survevahenditest saanud Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast pealetungivate migrantide suhtes tõrksate riikide taltsutamiseks vana Euroopa liidrite üks lemmikideid. Selle asemel, et suunata oma jõupingutused – olgu ähvarduste või hoiatustena – sinna, et Euroopat ebaseaduslike sissetungijate ja neid siia vedajate eest kaitsta. Mis tähendaks ühtlasi jõulisemat võitlust inimkaubandusega, millele läbi sõrmede vaatamine ei peaks kuidagi sobima nn euroopalike väärtustega.
Trahviga ähvardamisest on saamas vana Euroopa liidrite üks lemmikideid.
Aga kergem kui midagi otsustavat ette võtta, on ähvardada ja karistada neid, kes vana Euroopa jõuetuse, suutmatuse ja tegematajätmiste tagajärgi oma kanda ei taha võtta. Kui vaadata jõujooni, on migrantide küsimuses selgelt tegemist vana ja uue Euroopa vastasseisuga. Kusjuures vana peab endastmõistetavaks, et võib kõrgilt uuele öelda, mida uus tegema peab.
Irooniline on esiteks see, et vana Euroopa liidrid räägivad migrandiküsimuses solidaarsusest, kuid käituvad teisi ähvardades despootlikult. Uus Euroopa mäletab aga lähiajaloost liigagi hästi, mida tähendab vägivaldne solidaarsus. Teine iroonia peitub selles, et Euroopa on väidetavalt püüdnud suuri küsimusi, mille hulka peaks kuuluma ka sissetungijate teema, lahendada konsensuslikult. Aga kas see on konsensus, mis saavutatakse väiksemaid, vaesemaid ja nõrgemaid ähvardades?
Ameerikas on tihti tavaks, et kui keegi sind arutu kohtuasjaga ähvardab, ähvardad teda samaga vastu. Äkki võiks need riigid, kellele vana Euroopa oma ebaõnnestunud piirikaitse ja migratsioonipoliitikaga liiga tahab teha, panna seljad kokku ja ähvardada trahviga hoopis neid, et nad pole suutnud aastaid käärivale probleemile piiri panna?