Uuring: Eesti põlismetsades on lootust päästa haruldane seeneliik

BNS
Copy
Poropoorik kasvab põlismetsades, kuuskede lagunevatel lamatüvedel.
Poropoorik kasvab põlismetsades, kuuskede lagunevatel lamatüvedel. Foto: Indrek Sell

Tartu teadlaste vastne uuring näitas, et viimasel aastakümnel on Euroopas haruldase seeneliigi poropooriku levik laienenud senisest leiukohast teistessegi kaua kaitstud põlismetsadesse, mis viitab, et Eesti metsade kaitsmise pingutus hakkab end ära tasuma.

Ohustatud liikidele pühendatud teadusajakirjas Oryx avaldatud uuringus näitavad Tartu teadlased poropooriku (Amylocystis lapponica) levila laienemist ja kriitilise seisundi leevenemist Eestis.

Tegu on tundliku põlismetsaseenega, keda väljaspool Fennoskandiat teati Euroopas vaid üksikutest ürgmetsadest, nagu Bialowieza Poolas, Boubinsky Prales Tšehhimaal ja Järvselja Eestis. Selliste liikide tulevik paistab üldiselt tume: vaatamata pingutustele luua toimivaid metsakaitsealade võrgustikke, on vähe tõendeid sellest, et kord üksikutesse pelgupaikadesse taandunud põlismetsaliigid taas laiemalt levima võiksid hakata.

Poropooriku näol on nüüd Eestist üks esimesi põlismetsaliikide lootuskiiri. Uuringu juhtautor, Tartu Ülikooli teadur Kadri Runnel selgitas, et kõigepealt hakkasid tulema vaatlused, mis kinnitasid poropooriku levimist Muraka ja Alam-Pedja kaitsealadele ja Karulasse. Seejärel nihkus levikupiir veelgi lääne poole.

Selliste liikide tulevik paistab üldiselt tume: vaatamata pingutustele luua toimivaid metsakaitsealade võrgustikke, on vähe tõendeid sellest, et kord üksikutesse pelgupaikadesse taandunud põlismetsaliigid taas laiemalt levima võiksid hakata.

„Eelmisel aastal avastasime ise uue leiukoha Soomaalt, lisaks tuli häid uudiseid Lääne-Virumaalt. Siinkohal tänu teravsilmsetele harrastusmükoloogidele ja välismaa seeneuurijatele, kes on aidanud poropooriku levikupilti kokku panna. Ilma nendeta oleks meie teadmised palju lünklikumad.“

Kõik poropooriku uued leiukohad asuvad Eesti esinduslikes viljakate kasvukohtade põlismetsades, kust vähemalt poole sajandi jooksul pole isegi surnud puid eemaldatud. Niisiis tähendab põlismetsaelustiku taastamine tõelist „tulevikuprojekti“, mille põhitulemused ilmutavad end alles paari inimpõlve pärast. Küsimus on selles, kas looduskaitsjatel ja poliitikutel on ettenägelikkust juba praegu luua piisavalt suuri ja kvaliteetseid kaitsealade võrgustikke.

Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia töörühma peamine eesmärk on selgitada ja prognoosida elurikkuse seisundit ja erinevate ökosüsteemide toimimist tänapäevase inimmõju tingimustes ning arendada ökosüsteemide teadmispõhist kaitset ja säästvat majandamist nii Eestis kui laiemalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles