Mihkel Kunnus: praegust valitsust iseloomustab pretsedenditu sõnamurdjalikkus (28)

Head kohalviibijad, alustan mõne tsitaadiga.

Andres Arrak kirjutas kord aastal 2010 Sirbis:

«Siiski ei tahaks ma nõustuda Kaupo Vipiga, et «kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine» ning et «demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist». Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala.»

Samas lehes kirjutab Urmas Varblane:

«Kaupo Vipi artiklist jääb mulje, et majandusteadlased ei pööra üldse tähelepanu globaalsetele probleemidele. Kindlasti on majandusteadlased siiski teadlikud sellest, et suur osa majanduses kasutusel ressursse on piiratud. Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus (knowledge). Väga suured lootused ongi pandud teadmuse kasutamisele  majanduses senisest hoopis suuremas ulatuses.»

Mõned päevad hiljem kirjutas Mikk Salu Eesti Päevalehes:

«Miks on hukuennustused alati valeks osutunud? Sellel on kaks peamist põhjust.

Esiteks: maavarasid ei loo loodus, vaid inimene, täpsemalt, inimeste teadmised. Loodusvara on sotsiaalne konstruktsioon. Kakssada aastat tagasi ei olnud nafta loodusvara, vaid saaste, mille leidumine pigem kahandas maatüki väärtust. Kui rääkida majanduskasvust ja energiast, siis majanduskasv on informatsiooni, mitte maavarade küsimus.»

Rohkem näiteid ma ei hakka aja kokkuhoiu mõttes tooma. Ma kogusin neid tsitaate toona kui tõendeid usust teaduse lunastavasse toimesse.

Kontekstist nii palju, et esimesed neist oponeerisid Kaupo Vipi artiklitele ees terendavast kollapsist (Kaupo Vipi «Globaalpohmelust» soovitan soojalt).

Religioosne suhtumine teadusesse on pärast seda ainult süvenenud. Ja halvemuse suunas. Kui praegusaja probleemide puhul on tõesti ja igati õigustatud pöördumine teaduse poole – seal on tõesti meie peamine leevenduslootus –, siis suhtumine teadusesse on muutunud veelgi arhailisemaks, veelgi religioossemaks. Pean siin silmas seda, et Jumala poole küll pöördutakse ja temalt loodetakse päästet, aga palka talle ei maksta. Ta tuleb ja päästab... noh, omaenese kõikvõimsusest ja armust. Palvetamisest piisab.

Ometi, maisuses püsides, peaks olema strateegia ilmne. Kuna teaduses peitub meie peamine lootus, peaks seda ekstra hästi finantseerima, toetama, aitama. Sest teadus pole ju midagi muud, kui abstraktsioon teadlaste tööst. Teadlased aga on inimesed ja neile läheb vaja palka, turvatunnet, töörahu.

Tulles aga tagasi tänase sündmuse juurde. Nüüd tahaks tsiteerida Milan Kunderat:

«Mõistus suudab paljastada peene vale taha reeturlikult pugenud kurja. Kuid silmitsi rumalusega on mõistus võimetu. Siin pole midagi paljastada. Rumalus ei kanna maski. See on lihtsalt olemas, täiesti süütult. Alasti.»

Sarnaselt on ka valitsusliikmete sõnamurdjalikkusega. Mis on seda hullem, et kõik koalitsiooniliikmed taganevad siin oma antud sõnast. Teadusrahastuse suurendamiseks oli ühiskondlik kokkulepe olemas, oli lausa pretsedentitu üksmeel. Nüüd on pretsedentitu reetlikkus, sõnamurdmine. Siin pole midagi paljastada. See on lihtsalt olemas.

Ürituse formaadist tulenevalt sõnastaksin nüüd nõudmised. Kuna ajakirjandusliku alatuse ajastul on oht, et sõnu kistakse kontekstis ja pannakse tähendama ka lausa vastupidiseid asju, peab nõudmised sõnastama väga täpselt ja ettevaatlikult:

1. Me nõuame, et valitsuse teaduspoliitika ja valitsusliikmete intellektuaalsete ja moraalsete omaduste adekvaatne kirjeldamine eristuks sõnalisel tasandil sõimamisest!

2. Me ei allu lubaduste murdmise teel vägivaldsusele üles kutsumisele – ärme tõmba Ratast rattale!

Kordan: me nõuame, et valitsuse teaduspoliitika ja valitsusliikmete intellektuaalsete ja moraalsete omaduste adekvaatne kirjeldamine eristuks sõnalisel tasandil sõimamisest!