Harry Tuul: Eestit juhib näota raamatupidaja (79)

Harry Tuul
, BNSi ja Postimehe majandustoimetuse juht
Copy
Päeva karikatuur. 
Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Eesti majandusmõttes on sügavalt juurdunud teatud ideed, mille üle arutlemist ei kujutata ettegi või peetakse halvaks tooniks. Kuigi maailm on ainuüksi kümmekonna aastaga põhjalikult muutunud, on nendest kujunenud kohalikud tabud.

Üks neist on muidugi laenamine. Ajal, kui peaaegu kogu maailm trükib raha ning riikidele makstakse laenuvõtmise eest peale, Eesti riigivõlg hoopis väheneb. Samal ajal on Eesti Panga trükitud 5,6 miljardit eurot läinud küll meie naabrite majanduse turgutamiseks ning muidugi on ka Eesti sellest kaudselt kasu saanud, aga näiteks neljarajalised teed on endiselt välja ehitamata või tuumajaam rajamata.

Enamgi, raskesti arusaadavate eelarvereeglite ehk nn struktuurse tasakaalu tõttu, mida arvutatakse vähemalt kolme moodi, on Eesti sattunud olukorda, kus tema riigivõlg on küll Euroopa Liidu kõige väiksem, kuid laenu võtta ei saagi. Samas napib iga idee elluviimiseks raha.

Nii oleme jõudnud olukorda, kus Eestit ei juhi mitte valitsus ega kodanikud, vaid näota ja nimeta raamatupidaja, kelle ainus eesmärk on, et otsad jookseksid kokku ja viimasel real oleks null. Mis iga rea taga on, või mis veelgi tähtsam, mida seal pole, see raamatupidajat ei huvita. Tema piibel on Excel. Sellises olukorras pole ideede võistlust vajagi. Võimalik, et see ongi õige. Aga võimalik, et me mõtleme liiga väikeselt.

Kas Jüri Ratas suudab astuda välja Andrus Ansipi pärandi varjust?

Muuseas, kui peagi Euroopas taaskäivituv rahatrükk õnnestub, oleme jätnud kasutamata võimaluse väga odavalt häid ideid ellu viia. Kui see ebaõnnestub, oleme niikuinii kõik siruli, sest Euroopa langus mõjutab paratamatult ka meid.

Teine näide on kindel veendumus, et maksukoormus peab ilmtingimata ainult vähenema. Valitsusel jääb pidevalt raha puudu isegi nüüd, kui maksukoormus on viimastel aastatel veidi kasvanud. Ometi on plaanis maksukoormust järgnevatel aastatel vähendama hakata. Kas poleks mõistlik kokku leppida, et kui soovime riigilt rohkem teenuseid, siis nõustume maksma ka rohkem makse? Ei, mitte valitsuse ega riigi jaoks, vaid ühiseks hüvanguks. Kokkuleppena, mitte riikliku sunnina. Või vastupidi, leppida kokku, et riik pakub tulevikus vähem tasuta teenuseid, olgu nendeks kõrgharidus või bussisõit, ja vähem hoolekannet, näiteks toetusi või pensione, kuid alandab sellevõrra ka makse? Äkki on nii, et mida vähem riiki, seda parem? Sellestki võiks kõva häälega rääkida.

Nii on peaminister Jüri Ratase üleskutse dogmade üle arutleda ühtlasi ka tema proovikivi. Kas ta suudab astuda välja Andrus Ansipi pärandi varjust?

Kommentaarid (79)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles