Mu aadress on … Eesti Vabariik

Rahva ja eluruumide loendus on kõige mahukamad statistikatööd maailmas. Nii igale riigile kui ka globaalselt on oluline, et need tööd oleksid tehtud korrektselt. ÜRO eksperdid teevad nende andmete põhjal nii lühi- kui ka pikaajalisi tulevikuprognoose kogu meie planeedi kohta.

Igas riigis mõeldakse põhjalikult, kuidas loendusprotsessi uuendada, et säästa ressursse ja muuta tulemusi püsivamaks. Praegu on rahvusvaheliselt kokku lepitud kümneaastane loendusperiood, mistõttu tuleb paratamatult aeg-ajalt kasutada kuni kümme aastat vanu andmeid. Seetõttu ongi Euroopa Liidus kokku lepitud, et alates 2024. aastast muutub kohustuslikuks korraldada loendust igal aastal.

Olukorra keerukust tunnetasid Eesti üldsus ja valitsus hästi enne eelmist rahvaloendust, kui statistikaametile soovitati tungivalt teha loendus registrite põhjal, nagu olid teinud meie lähiriigid Rootsi, Soome, Taani, Norra ja Island. Loendusmeeskond aga keeldus, kuigi Eestis oli juba siis palju registreid, millest oli võimalik saada kätte enamik loendusel vajalikust infost. Nimelt polnud registrite tase veel selline, et see vastaks kõikidele kvaliteedinõuetele. Nii korraldatigi eelmine rahva ja eluruumide loendus Eestis 2011. aastal kombineeritud meetodil, mis oli üks kallimaid Euroopas.

JÄRGMIST, 2021. aasta rahvaloendust ette valmistades on täie tõsidusega silmas peetud registripõhist loendust. Seda on teinud enamik lähiriike, sealhulgas Läti ja Leedu. Registripõhise loenduse ettevalmistamiseks tegi statistikaamet REGREL-i metoodikaprojekti (2010–2013), mille põhiteostajad olid Eesti rahvastikuteadlased.

Statistikaamet töötas välja mudeli, kuidas parandada registrites andmete kvaliteeti, ning tuli välja originaalsete meetoditega registripõhise loenduse kitsaskohtade ületamiseks. Ligi kümne aasta jooksul on parandatud registrite kvaliteeti ning tõhusa töö tulemusel on Eesti riiklike registrite süsteem praegu üks maailma parimaid. Tähelepanuväärne on Eesti aadressiandmete süsteem (ADS), mida peab maa-amet. Süsteem annab koodi igale hoonele ja eluruumile. Sellega edestab Eesti paljusid väga hea statistikasüsteemiga riike, kus sellist näitajat ei ole ning inimeste ja elukohtade sidumiseks kasutatakse lisateavet, mis on sageli ebatäpne.

Paraku on teada, et kõik inimesed ei ela neis eluruumides (korterites ja eramutes), kuhu nad rahvastikuregistri andmetel on registreeritud. Uuringute järgi elab «vales» kohas umbes viiendik Eesti elanikest ja kõige rohkem on nende hulgas noori. Paljud noored on kõrgkoolis õpinguid alustades endiselt registreeritud vanematekoju ja mõnikord ei registreeri nad oma elukohta ümber ka pärast õpingute lõpetamist. Enamasti tuuakse ettekäändeks, et õpinguteaegne elukoht on ajutine.

Peale noorte on valesti registreeritud teisigi inimesi, kel on selleks mitmesuguseid põhjusi. Kes soovib lapse sobivasse kooli või lasteaeda panna, kes saada paremat sotsiaaltoetust või sõidusoodustust ... On kurioosne, et ka kohalikud omavalitsused soodustavad vale elukoha registreerimist. Paljud on ilmselt näinud üleskutseid «Registreeri end tallinlaseks» või «Registreeri end tartlaseks». Enne haldusreformi pakuti oma elukohta valesti registreerivatele inimestele isegi auhinda.

EBATÄPSED elukohaandmed tekitavad segaduse, mis takistab paljude ametkondade, näiteks päästeameti, kaitseväe, aga ka kohalike omavalitsuste normaalset tööd, sest neis ametkondades võetakse rahvastiku paiknemise aluseks rahvastikuregistri aadressid. Samad aadressid peaksid figureerima kõigis teistes registrites.

Loomulikult tekitavad ekslikud elukohaandmed ka rahva ja eluruumide loendusel probleeme. Nende lahendamiseks on statistikaametis välja töötatud registrite ristkasutusele tuginevad ja rahvusvaheliselt rohkeid kiidusõnu pälvinud mudeldamise metoodikad. Need võimaldavad hinnata tegelikku elanike arvu, sealhulgas võtta arvesse, et osa inimesi on Eestist registreerimata lahkunud.

Üle jääb vaid õigete elukohtade küsimus. Mõned teadlased ja arvamusliidrid on soovitanud korraldada ka järgmine rahva ja eluruumide loendus kombineeritud meetodil ehk küsida inimestelt nende tegelikku elukohta kas kodudes käivate loendajate abil või interneti ja telefoni teel.

EELMINE rahvaloendus näitas, et kõige paremad (kuid siiski mitte 100 protsenti) tegelike elukohtadega ühtivad andmed saadi traditsioonilise ukselt uksele küsitlusega. Kahjuks ei olnud ka see meetod täiesti kindel, sest osa inimesi vältis loendajaga kohtumist. Loendajatel ei õnnestunud pääseda rohkem kui viie protsendi küsitlusloendusele jäänud isikute eluruumidesse. Märksa halvem oli aga eluruumi andmete täpsus internetiküsitluse korral, mis üldiselt andis üsna kvaliteetseid andmeid. Interneti andmetel elas vales elukohas vaid hinnanguliselt alla kümnendiku elanikest, see tähendab, et paljudel juhtudel märgiti hoolimata juhendist tegelikuks elukohaks registreeritud elukoht.

Siiski oli pärast rahvaloendust loendusandmetega saadud elukohtade ja rahvastikuregistri elukohtade vahel märgatav erinevus, mis tekitas segadust. Kõik organisatsioonid kasutasid endiselt registriandmetel põhinevaid elukohti, loendusel saadud elukohad ja neist tehtavad järeldused jäid teadlaste pärusmaaks. Seega ei olnud suur pingutus saada loendusel õiged aadressid eriti viljakas.

Miks ei parandatud loenduse tulemuste põhjal aadresse kõigis registrites?

Esiteks on rahvusvaheline reegel, et loendusel saadud andmeid üksikisikute kohta ei väljastata ühelegi ametkonnale. Teiseks on rahvaloenduse andmed kogutud teatud hetkel, kuid elukohad ei ole püsivad ja loendusinfo hakkab kiiresti vananema. Isegi osalise registreerimise korral muutub juba mõne aasta pärast elukohtade registriinfo täpsemaks kui järjest vananev loendusinfo.

KÕIKE SEDA arvestades ei ole otstarbekas teha suuri jõupingutusi, et koguda rahvaloendusel täpseid elukohaandmeid. See tooks kasu küll teadus­uuringutele, kuid põhjustaks segadusi muude andmeallikate kasutamisel. Selle asemel tuleks püüda saavutada elukohtade korrektne registreerimine nii omavalitsuste kui riigi tasemel. Oleks aeg leida võimalus fikseerida ka mitu elukohta neil inimestel, kes elavadki aasta vältel mitmes kohas – nende inimeste arv järjest suureneb.

Elukohaandmete õigsus tekitab probleeme ka mitmes teises riigis, kus tehakse või kavandatakse registripõhist loendust. Enamasti on mured lahendatud mitmesuguste mudelitega, mille abil paigutatakse isikud mingis mõttes kõige tõenäolisematesse elupaikadesse. Kuigi üksikisiku tasemel saadud lahendus ei ole korrektne, vastab tulemus igati rahvaloenduse rahvusvahelistele nõuetele.

Statistikaamet alustas ­REGREL-ile pühendatud artiklite sarja, et tutvustada rahva ja eluruumide loenduse ettevalmistust ja metoodikat. REGREL-i kohta on rohkem infot statistikaameti veebilehel.