Tarmo Soomere: öelda, et keegi ei «usu» kliimamuutusi on juba religiooni küsimus (26)

Copy
Tarmo Soomere
Tarmo Soomere Foto: Sander Ilvest / Postimees

Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rääkis tänasel kliimaneutraalsuse teemalisel konverentsil sellest, kuidas kliimapoliitikat faktipõhiselt kujundada ja probleemi lahendamisega «minema saada».

Avaldame akadeemik Soomere kõne täismahus.

Austatud peaminister, lugupeetud poliitikakujundajad, head kolleegid ja külalised:

Mis on ilm, teavad kõik. Ilm on see, mida oma nahal tunneme. Iga päev, kui väljas viibime, ja kütteks või jahutuseks mineva elektriarve kaudu tavaliselt kord kuus. Ilma omadusi saab mõõta. Paneme anduri välja ja saamegi teada, milline on ilm ühes või teises kohas. Ilma iseloomustavad paljud parameetrid nagu õhutemperatuur, õhurõhk, õhuniiskus, sademed, tuul ja atmosfäärinähtused nagu äike, tuisk, udu, pilvisus jne.

Kliima on midagi muud. Ilma ja kliima vahet iseloomustas elegantselt ja sisuliselt täpselt kolleeg Ain Kallis. Teda parafraseerides: Ilma peale mõtleme siis, kui hommikul aknast välja vaadates kapist sobivat riietust otsime. Kliima peale siis, kui poodi talve- või suveriietust ostma läheme

Mul on selles kontekstis üks hea ja üks halb uudis. Ilma küsimata alustan halvast. Nimelt kliima ei ole ilmanähtuste või parameetrite lihtne summa. Kliima on pigem hoopis matemaatilise statistika kategooria. Kliimat kirjeldatakse Ilma iseloomustavate parameetrite statistilised omaduste kaudu. Vastavad sõnad on rängad isegi kuulata, saati siis kasutada. Suhteliselt lihtsad on keskmised ja standardhälbed. Siis tulevad kvantiilid ja ekstreemväärtused. Edasi läheb aina hullemaks: tõenäosusjaotused ja nende parameetrid; takkaotsa ruumilised mustrid.

Kliima muutumine on mistahes nimetatud (aga ka siia nimistusse mitte mahtunud) parameetri lühiajalised trendid, dünaamilise/sesoonse käigu muutumine, ekstreemsituatsioonide harvenemine või sagenemine, pikaajaline muutlikkus jne. Vikipeedia teeb siin lihtsa triki, kasutades sõna «režiim». Selle alla saab paigutada ju mida iganes, elektritarbimisest sõjaväelise valitsuseni.

Kliima muutumine on tehniliselt võttes mistahes seda režiimi iseloomustava parameetri muutumine. Seetõttu on ekspertide jaoks surmkindel, et kliima muutub, on kogu aeg muutunud ja muutub ka tulevikus. Nagu mateeria, mis eksisteerib sõltumata meist ja meie teadmistest või arvamustest selle kohta. Eesti probleem on muu hulgas ka selles, et meil jääb järjest kitsamaks nende ekspertide ja spetsialistide ring, kes matemaatilise statistika peensustega kursis on.

Hea uudis on seega see, et kliimamuutuste reaalsuse üle ei tasu vaielda. Need on lihtsalt olemas. Nagu tuul ja päike ja meie maal ka vihm. Mille üle vaieldakse, on hoopis muu: kui palju neid on, mis nimelt muutub, kui kiiresti muutub ja kas selle taga on inimtegevus või mitte.

Kliima kui kategooria tähendus muutub. Kauge minevikus (kuni ca 19. sajandi I pooleni) domineeris puhtalt inimesekeskne vaatekoht. Kliimat võeti kui tingimuste kompleksi, mis oli, jämedalt öeldes, kas sobiv või ebasobiv inimese eluks, ühiskonna ja tsivilisatsiooni eksisteerimiseks.

Kliimateadus kujunes välja pooleteise sajandi eest, ca 1850–1900). Siis võeti seda kui ilmanähtuste statistikat, seejuures neutraalset, ühiskonnavälist ja loomulikult apoliitilist kategooriat. Praeguseks on siin toimunud oluline nihe. Kaasajal vaadeldakse kliimat kui süsteemi, mida mõjutavad nii loodus kui ka inimesed. Kliimamuutuste analüüs ja prognoos on ammu väljunud teadusmaastiku piiridest ja kujunenud raevuka poliitilise võitluse areeniks. Selliseks areeniks, kust teadlased heameelega kõrvale hoiaksid. Sest ütlused nagu keegi usub ja keegi teine ei usu kliimamuutusi või seda, mis neid põhjustavad, on ilmselgelt religioossed termid. Teadus toetub faktidele, Facta non solum verba, nagu on akadeemia deviis. Faktid, mitte paljad sõnad. Isegi kui nende taga on suured määramatust ja palju mida me ei tea. Nagu kirjutas kunagi (inglise matemaatik, filosoof ja leiutaja – toim.) Charles Babbage: «The errors which arise from the absence of facts are far more numerous and more durable than those which result from unsound reasoning respecting true data.» Lihtsas tõlkes: isegi kehvad faktid on parem kui täielik teadmatus

See, millest kliimamuutustega tegelemisel alustada, on poliitiline otsus. Oleks väga hea, kui see otsus tugineks parimal võimalikul teabel, mis on ka parimal moel organiseeritud. Neis otsustes on vähemalt sama palju määramatust kui on nende aluseks oleval teadusel. Soovitused, millest alata või mida esmajärjekorras teha, varieeruvad üle tohutu laias spektri. Vaid paar teemat, mille käsitlemine oleks kindlasti vajalik. Üleminek taastuvenergiale tundub olevat vältimatu, olgu see päikese-, tuule-, hüdro-, lainepõhine või mingit muud tüüpi allikal põhinev energia. Mistahes mastaapne lülitumine ühelt tootmisviisilt teisele nõuab tohutult investeeringuid, toorainet ja ruumi. Ruumi ei ole meil liiga palju. Iga uue tuuliku või muu seadme ülespanemine võtab ära osa meie rohelusest või merepõhjast. Õige on küsida, kui palju ruumi meil on ära anda, et loodus, ökosüsteem vastu peaks.

Kui otsustame, et taoline üleminek on vältimatu, ei sünni see riigi mastaabis ühe nipsuga. See võtab aastakümneid. Kogu selle aja jooksul tahame kõik talvel sooja ja valget tuba. Tehnilises keeles: katkematut varustust kvaliteetse energiaga ehk energiajulgeoleku tagamist. See võib nõuda teatavas ajamastaabis ootamatuid või isegi mõneti valusaid lahendusi. Nende nimed ei pruugi paljudele meeldida. Olgu need tuumakütusel elektrijaam, maagaasil töötavad elektrijaamad, millega külmal talveööd energiaturvalisus tagada, või siis põlevkivist õli pressimine. Biometaan kui kliimaneutraalne gaas kõlab palju paremini ja sellised asjad nagu hüdroakumulatsioonijaamad on ju sisuliselt suured akud, kus osa energiast ikka kaduma läheb. Need teemad, mis on kõik strateegiliselt olulised, ühte konverentsi lihtsalt ei mahu.

Teadlastel on kombeks keerukate süsteemide analüüsil teha endale selgeks, kuidas süsteem tervikuna toimib ja siis hakata seda tükkideks võtma. Nii ka täna. Konkreetne teema on poliitiline valik paljude vajalike seast. See ei tähenda, et teised teemad, nii need, mida markeerisin kui ka mitmed sellised, mis näidete hulka ei mahtunud oleksid vähem olulised. Oluline on vanarahva tarkus: kui tahad kuhugi kohale jõuda, hakka minema.

Tänane konverents on peaministri ja teaduste akadeemia ühisel soovil faktipõhine. Teine ühine soov on, et oleksime maksimaalselt konstruktiivsed. Kliimamuutuste üle on pikalt heietatud, nende üle on kakeldud ja nendega on materdatud oponente. Esinejatel, kelle seas on palju oivalisi teadlasi, on unikaalne võimalus esitleda peaministrile, tema ajutrustile ja tipp-poliitikutele uusi lahendusi, millel on potentsiaal kliimamuutusi tasandada või nende mõju leevendada. Selliseid lahendusi, mis pärinevad Eestist või on siin uut tüüpi rakendused leidnud. Aga kõneleda ka neist nähtamatutest piirangutest, mis meil on või mis võivad rakenduda mõnede loodusvarade kasutamisel. Ideaalis: demonstreerida, kuidas lükata liikuma kivi, mis võib haarata liikumisse kogu maailma. Näiteks nii, nagu «Teeme ära» on ulatunud pea üle kogu planeedi. Loomulikult kuulub sellise lähenemise juurde kompaktne ja ilustamata info sellest, kus seisus praegu oleme ja näpuotsaga energiajulgeoleku teema markeerimist.

Kommentaarid (26)
Copy
Tagasi üles