Peeter Helme: Keskerakond – parem pool! (3)

Kuuldavasti on EKRE-l soov langetada maagaasi aktsiisi, nagu erakond ka riigikogu valimiste eel lubas. Keskerakond tahab aga vähemalt poole lubatud erakorralisest pensionitõusust ellu viia. Isamaa unistab seevastu tasakaalus eelarvest ja vist ka maksulangetustest – nii lausus vähemalt välisminister Urmas Reinsalu esmaspäeval, 9. septembril Vikerraadio saates «Välistund».

Igatahes on selge, et ressursipuudus suunab erakondi mõtlema rohkem valimislubadustekeskselt – pole ju võimalik külvata kõigile võrdselt. Nüüd tuleb teha valik, kas lubadusi viiakse ellu omavahelises pragmaatilises koostöös või üksteisele vastandudes, pigem avalikkuse tunnetele mängides.

Kummalgi variandil on oma plussid. Esimene pikendab võimuliidu eluiga ning laseb eesmärgi saavutanud erakonnal linnukese kirja saada. Teine lahendus võib aga olla kasulik pikemas plaanis, näiteks kohalike omavalitsuste volikogude valimisi silmas pidades. Ometi on see ohtlik mäng, sest kui pole saavutusi, pole ka seda, millega minna valimistel hääli korjama. Ja alati ei saa lubaduste täitmata jätmist ajada koalitsioonivalitsuse süüks.

Et praeguses valitsuses on kaks rahvuslik-konservatiivset parteid ning üks, kelle maailmavaadet tuvastada pole seni õnnestunud, panebki see selle viimase – Keskerakonna – huvitavasse seisu, sõltumata sellest, kas vabariigi valitsust juhib kaine arvestus ja koostöö või püüavad erakonnad üksteisel nahka üle kõrvade tõmmata.

Keskerakonna teatav probleem selles valitsuses kõlab nii: kas minna kaasa Isamaa ja EKRE konservatiivsusega või hoida siiski elus sotsiaalne liin? See pole akadeemilise valiku koht, vaid miski, mis määrab Eesti poliitilise kliima lähiaastateks.

Keskerakonna teatav probleem selles valitsuses kõlab nii: kas minna kaasa Isamaa ja EKRE konservatiivsusega või hoida siiski elus sotsiaalne liin?

Kuid see probleem on tõesti vaid «teatav». Nimelt meeldiks konservatiivsema suuna võtmine kindlasti vähemalt mingile osale Keskerakonna toetajatest. Ning ka neid, kellele see sõna vastumeelt on, ei saa nimetada liberaalideks. Pigem on tegu üsna riigiusku sotsialistidega. Et viimased kipuvad olema alalhoidlikud oma vaadete poolest kooseluseadusele või sisserändajatesse, siis taandub probleem Keskerakonna tipus trooniva seltskonna valikutele. Täpsemalt sellele: keda ja mida tahetakse esindada ning kelle seltskonnas end näidata. Teadupärast on peaminister Jüri Ratasele ääretult oluline liikuda Euroopa klanitud riigijuhtide seltskonnas kui võrdne. Kas sotsiaalkonservatiivne Keskerakond laseks tal selle rolli välja kanda? Enamgi veel: kas erakond tervikuna jääks sellise pöörde mõjul alles või killuneks?