1953. aastal ilmunud teos, mis ennustas ette tänapäevaseid murekohti

Teoses «451° Fahrenheiti on temperatuur, mille juures paber süttib ja põleb…» juhatatakse lugeja sisse Ray Bradbury düstoopilisse romaani. Raamatus kujutatakse tulevikku, kus põletatakse raamatuid ning peategelaseks on üks pritsimeestest, Guy Montag. Ta teeb oma tööd suurima rahuloluga, kuni kohtab jalutuskäigul noort naabritüdrukut kes oma entusiasmiga tema hoiakuid vaikselt mõjutama hakkab. Bradbury düstoopia ei tule välja mitte ainult raamatute ehk metafooriliselt ideede põletamises, vaid ka televisiooni vaikses domineerimises raamatute lugemise üle. Inimesed elavad selles romaanis mugavat elu, vaatavad suurema osa ajast ekraane ja kannavad kogu aeg kaasas seadmeid, millega ühenduses olla. Seega kui enamasti nähakse teose põhiteemana tsensuuri, siis autor ise nägi suurima ohuna televisiooni ja kõiki meeli haaravat multimeediat.

Tunnistan, et pidasin isegi raamatu peamiseks teemaks tsensuuri ja selle kaudu iseseisva mõtlemise piiramist. Kaudselt see nii ongi – peamine kurja juur on televisioon või tänapäeva ülekantud tähenduses ekraanid ehk nutitelefonid, mis meie tähelepanu nõuavad. Erinevalt Bradbury loodud maailmast ei põletata raamatuid, kuid kogu maailma informatsioon on ühe näpuvajutuse kaugusel. Mis ei ole ilmtingimata halb asi iseeneses, aga mõjub halvasti keskendumisvõimele, rääkimata sellest, et kokkuvõtete lugemine (teadmiste summa) pole sama, mis algmaterjali lugemine.

Facebooki kaval algoritm on minule pakkunud näiteks Blinklisti nimelist äppi, mis reklaamib end kui «Big ideas in small packages». Selle kaudu on võimalik lugeda tuhandete mitte-ilukirjanduslike raamatute kokkuvõtteid 15 minutiga. See on jällegi teadmiste summa, idee, et faktid tuleb pähe jätta väikses koguses, sest rohkem polegi vaja. Laias laastus nõustun, et autorid teinekord kordavad infot ja raamatud võivad olla mahukamad kui vaja oleks, aga kui sügav huvi olemas, siis on alati parem süveneda põhjalikumalt. Kui inimesel on ainult 15 minutit aega end millegagi kurssi viia, kas see siis on ikka talle vajalik? Eriti olukorras, kus autor on kulutanud aega info kogumise, korrastamise ja kirjapaneku peale.

Mündi teise poolena tarbin isegi näiteks igapäevaseid uudiseid Eesti allikatest, kuigi tean, et õige oleks lugeda välismaised uudisteportaale võrdluseks. Selle tõttu ei arva ka kunagi, et maailmaga tohutult kursis oleksin (see on võimatu) ning proovin olla nii kursis kui võimalik. Analoogselt ei hakka tavaline inimene näiteks lahti võtma viidatud teadusartiklite originaaltekste selleks, et veenduda, kas autor võis teha uuringu kohta meelevaldseid järeldusi ning kui suure valimiga tegu oli. Ühest küljest elame me infokülluse ajastul, teisest küljest kimbatuses, mida tarbida.

«451° Fahrenheiti» puudutab seega olulisi murekohti viisil, mida autor ettenägelikult 1953. aastal aimata võis. Tsensuuri me tõenäoliselt lähiajal kartma ei pea, kuid ekraanide osas ta väga mööda ei pannudki.